Cuatrosomeè.

vihkan inimesi, kes oma ametiga hakkama ei saa. ma ei tea, kas need asjad peaksidki nii käima või joppab ainult minul aga türa, kui isik otsustab oma ametiga inimestele teeneid teha, siis MILLE LAGUNENUDKARUPUTSI PÄRAST SA EI TEE NEID?
nii läksin ma eile hommikul tallinna lastepolikliiniku registratuuri, kus mulle lõpuks punniti see kabinetinumber välja, pärast seda kui minusse suhtuti nagu ma oleks ainus inimene siin maailmas, kes seda ei tea. astusin kabinetti ning rääkisin oma loo, nagu täiesti normaalne inimene, ja sain arstilt vastuseks "noh?". ma olin valmis talle näo sisse lööma, sest ma ei suutnud uskuda kui debiilne see oli, ja millise debiilina tundsin end omakorda mina, sest ei saanud seda teha. muidu olin harjunud mõtlema, et arst on sinna ruumi mõeldud selleks, et öelda mulle, mis ma mingi tervisehäire puhul tegema peaks ja ma küll teadsin, millised suurepärased arstiteenused eestis on, aga vabandust, otseselt noh'i ma ei oodanud. säilitasin viisakust ja pakkusin arstile välja teha näiteks analüüs? mille peale sain ma järjekordse pilgu ja "no mine tee siis".
helistasin õhtul tulemuste teadasaamiseks ja:
-"noh siin jah leukotsüüte veidi üle, a mis te ise pakute mis teil on?"
- "endiselt põiepõletik, nagu mainisin seda reedel telefonis ja täna hommikul kabinetis."
- "a no väga hull pole või kuidas te ise tunnete?"
- "nagu põiepõletikus."
- "jooge põieteed siis."
ei see pole veel kõik, sest täna läksin ma juuksurisse. olen nende "ma ei lõika lühikeseks" nippidega küll tuttav ja kuidas peab kõike väga detailselt seletama, et ta enamvähem su oodatud tulemusteni jõuaks, mida ma täna tegin nii nagu ei kunagi varem ja kõndisin sealt välja nagu mõni 21.sajandisse ära eksinud talupoeg. jumal tänatud, et ta lõikas maha kõik selle, mida ma olen meeleheitlikult kaks kuradi aastat kasvatanud! olen jah, veidi halvas tujus.

Chop-chop.

tegime süüa, tegime inimesi maha, BME, tantsisime 2 öösel maskides ja sõitsime randa. kõik kainelt, sest juua ei saa endiselt. sellel õhtul oli tegelikult palju rohkem sisu kui see, mis on siin ära toodud, aga mulle jääb kõige tähtsam meelde ja see ei vaja kirjapanemist.

Appointed to save my life.

kõik see, mille eest ma end kunagi hoidnud olen, juhtus. juhtus juba tükk aega tagasi. olen sõltuvuses, nutt silmis ja kõrvuni sees. tunnen, kuidas iga mu rakk elab selle nimel ja kõik need mõtted ei keerle enam kõigest peas, need jälitavad mind igal pool, kuhu ma ka ei satuks. kogunevad mu unenägudesse, patja, peegelduvad mulle vastu. mu enda hing sööb mind ja ma ei suuda peatada ennast, rääkimata teistest. ma ei taha teid, teisi, te olete liikuvad külmad relvad, kes mind aina enam väärastavad. ja tema.. ta justkui olekski see tõestus vastupidisest, mida ma alati otsinud olen ja siis eksinud ära nurkadesse, leidnud auke, kuhu kukkuda, puutunud maa tuuma.
jälgin, kuidas ma õhtuti lihtsalt varisen kokku ja kes parandab mind siis, kui ta läheb? ei taha, et keegi teine mind parandaks, ma pooks ta üles.
ei karda selles elus enam midagi nii palju kui seda, mis ootab mind ees. hirm on palju tugevam kui mina, võtab mu üleni üle ja olen kõigest seest tühi punkt keset suurt lehte täis tähti, kelleks ma kunagi ei saa, ja vaid tema suudab mind üleni täita nii, et mul oleks eesmärk. mind pole siis, kui pole teda.

In case of emergency break class with hammer.

see on nagu mõni idiootne needus, et ma ei või jaanipäeval alkoholi tarbida. saatus paneb see aasta mu suvele nii puid alla kui vähegi annab. ma ei usu karmat aga see pole enam naljakas. niisiis olin ma ainus kaine nägu majas ja üritasin kompenseerida suitsu ja veega, mis ei olnud minu silmis hea näide jaanipäevast, isegi kui selle ebaõnnestumine oli juba eelnevalt ettemääratud. jälgisin, kuidas inimesed jõid lauas, hiljem kuidas mõned neist vajusid juba sinna alla. kõik oli täpselt nii, nagu see ei oleks pidanud minu jaoks olema, ajad hakkavad vast paistma juba.
hommikul oli halb, hoolimata kainest olekust. tallinnas parkisime varblase ees olevale kõnnitee äärele, käes rotiburksid. hiljem traditsiooniliselt juni juurde. vaatasime BME'd, mida ilmselt ei saaks vaadata nii rahulikult ühegi teise inimesega ja üldse liiga random päev ja olek, mis ei anna endiselt alla.

juni lõpetas täna. oli ilus. tundsin, kuidas asjad olid õiged minu jaoks aga päevad on loetud, ja ma teeks kasvõi keemiat, et mul hetkekski parem hakkaks.

This world isn't kind to little things.

vaatab mulle peale, ülevalt alla, ja loetleb ette kõik need asjad, mida ma selles elus ülekõige kardan. tunnen, kuidas ta sisimas irvitab mu üle ja ootab, kuni kõik läheb täide. sugugi ei varja ja ma lihtsalt istun, kardan mõelda, sest ta läheb niigi minust läbi, tirib kõik endaga välja. kõik see, mis ta räägib, lööb mind kõvemini kui ükski rusikas siin ilmas. sa, südametu ebamaine naine.

L nagu XL või L nagu lehm.

teisipäeval, tunnise peatusega kodus pärast junit, istusin ma rongile suunaga, nagu ikka ja jälle, lehtse. kotis, nagu ikka ja jälle, 60-nene rumm, käes suur koka. sõitsin üksinda mööda kohtadest, millest enamik olengi oma elu jooksul ainult rongiaknast jälginud. ausalt öeldes, ega kuidagi ei tõmba ka. võib-olla siis raasiku ainult.
lehtses ootasid mind helen, carolin ja laud, mille ümber hakkasime olemasolevat vägijooki lahendama. õnneks polnud veel kaugele jõudnud kui köögiuksele koputati kolm korda. umbes kuue sekundiga võis kõrvalt jälgida kõige räigemaid reaktsioone ja sisse astusid vanemad. helen asetas oma kokteili minu tooli peale, kuhu ma edukalt istusin, pärast seda kui külmkapi taha rummi peitsin. nii istusin ma naeratava näoga pool tundi rummkoola sees. vanemad lahkusid, koka läks, riided hakkasid minema. väike tantsupralle köögis ja välja kokat jahtima. lõpetasime väga classylt autos kokat rummi peale joomas aga veel parem, et lõpetasime enda kodus.
järgmine päev hääletasime tapale. nii veider oli kõndida kesklinnas ja tunda grillimislõhna. tagasitee oli ülireaalses pralleautos, aga tüüpidel oli ilmselge flirt-fail, kui nad unustasid numbrit küsida. niisiis, et mitte kõndida 20 km, nagu eelmine suvi (tuleb välja, et õppisin isegi midagi), ei teinud me õhtul midagi mõttekat.
neljapäeval päevitasime ja juba kahekesi. rattaga sõites ülimalt pohmas näo ja riietega ja keskmiselt ülbe käitumisega, leidsid mingid vennad meid ikka väärt jaanipäevale kutsumast.
olgugi, et ärajoodud näoga noormehed tänavatel ja lärm kõrvaltoas, oli mul nii hea meel õhtul kodus olla.

Miks sa sanni ei kaela?

piiritu, see on. ma nii hullult, no ikka SITAKS JA VARVASTENI VÄLJA JA IGALEPOOLE JA KURADI KÕHUS KEERAB JA TAGASI iga kord kui ta ütleb, et midagi on ilus, või et ma olen nii sale, või et mul mingid faking see-through sokid on.
ongi põhimõtteliselt kõik, mis ma öelda tahan. tegelikult ei, aga nähtavasti pole sõnadesse panemisega kuigi edukas.

Threesomeè.

ei taha ära sõnuda, aga viimased paar päeva on, suve mõttes, läinud juba palju edukamalt. üleeile külastasin esimest korda henrit. istusime kõik aias, jõime kohvi, tegime vesipiipu ja jointe, kuulasime vanakooli ja naersime palju. hiljem tuli noormees järele, sõitsime tema juurde, panime etsi paika ja läksime protesti. parkimiskoha valik ei olnud just kõige loogilisem ja uuesti vesipiip.
eile õhtul aga jällegi protesti, peast juba päris lauaviinane ja üldsegi mitte plaanipäraselt jäime me sealsele üritusele. kella kolmeks hakkas eufooria otsa saama, kuid olekult olin päris küps olematuid autosid nägema (sten pakkis kõrval). ja üldse väga palju aega juudi ja steniga ja väga omamoodi statoili minek.
hakkasin kodu poole liikuma ja see uduvihm, mis oli meid terve õhtu saatnud, muutus järjest tugevamaks. seisime keset märga tühja kesklinna tänavat, hakkas juba veidi valgemaks minema aga tänavatuled põlesid ikka. tal oli nii külm, luges mu mõtteid ja ma tõepoolest uskusin kõike, mida ta rääkis.

Sann Carey.

peas vaid hall ja masendav sügis. ainult, et sügisel saab asju kuidagigi värviliseks teha. praegu ei saa. praegu saab vaid mõelda, kuidas kõik oli teistmoodi eelmine aasta. kus on rand? kus on vein või õlu või viin või rumm? kus on sinine camel või L&M või vesipiip või halval juhul winston? seltskond? pöörasus? soe vesi? selge taevas ja üldsegi mitte selge olek? kus on rongiga või autoga sõitmine või hoopis hääletamine? kus on tuttavate või suvaliste inimeste majapeod? öised baarid või ujumised? kus on meie suvi?
olen joonud vaid õlut ja vaadanud filme, nagu mingi paks keskeakriisis mees, kellele jõudis kohale, et parimad päevad on ilmselgelt möödunud. nii iga päev ja homme ka.

Iseseisev perseauk.

läksime eile sellisele üritusele nagu 'bitter & twisted' tapperis ja tulime ära sealt täna. enne seda pisike viinapaus minu pool ja mingi hip-hop üritus rotermannis, millest sann ka mitte vabatahtlikult osa võttis.
'bitter & twisted' oli tõepoolest üks parimaid laive siiamaani. kõik vennad panid täiega ja heli oli ka korras. tantsisime noormehega valssi ja mushy ajal olid mingid nostalgilised liblikad kõhus. kui üritus ametlikult läbi sai ja suurem osa inimestest ära läks, ronis lava peale terroristi maskis paks austria klemm ja hakkas pihta kõige psühhopaatsem asi, mida ma elusees näinud olen (inimesed nimetavad seda grindcore'iks). laste- ja erinevad vanad laulud segatud vägistamise ja vägivalla ja ebamäärase kiljumise ja krooksumise ja enesepeksmise ja industriali ja mänguasjade laialiloopimise ja minimaalsete, kuid ebareaalsete laulusõnadega. tol hetkel ei suutnud ma lihtsalt uskuda, et ma näen enda ees midagi sellist. ega praegu ka eriti.

It's my favouriiite.

täna sai kõik läbi. ehk aju võtaks seda fakti paremini vastu kui päike väljas oleks, võib-olla mitte, aga ma jään seda endale korrutama nii kaua kui ma seda lõpuks usun. pole üldsegi kurb, et läbi, samas oleks ka arvanud, et olen õnnelikum. loodan, et see tuim olek on põhjustatud ilmast ja sellest, et ma veerand tundi tagasi üles ärkasin, pärast seda kui kell 11 hakkas sadamas õlu natuke liiga hästi pähe. leidsime algul vihma eest väga classy varju puu all ja eesti politsei lihtsalt naeris meie üle.

Pipitška.

käisime bändipoisiga loomaaias ja mullitamas ja kukil linnas, sest jalanõud hõõrusid (pildil pole mina). väga brutaalne.