Kumminuikumminnnui.

algul palav aknalaual ja hiljem vesipiibune pirital. suvi algas jube järsku. hetkel tahaks neid inimesi, kes tõid kunagi kilekotis veini randa ja nendega täis olla. aga ainus asi, mis suudaks muuta midagi, oleks aja tagasi kerimine ja see on sama võimalik kui minu muidu andestamine. arvan ise, et pärast seda kõike, mis on minuga juba juhtunud, olen pea kõigeks valmis.

Kartulilambapäev.

varkkide sünnipäev läks sujuvalt, kuni see blank hetk, mis saabus kohe pärast seda kui juur seletas, kuidas lüüa tuleb.
magasime ehk paar tundi. hommikul istusid ellujäänud laua ümber ja martin luges ette asju mingist poiste murdeea raamatust. ühele tundmatule lohile pandi terve vihmamets alla ja me lahkusime viimastena. istusime müüriäärel ja päike kõrvetas. jõudsime selleni, et enam ei pea midagi tegema ja see on kuidagi uskumatu. mul oli üle pika aja väga korralik pohmell ja päev oli seetõttu äärmiselt sisukas ja juni isa hommikumantlis.
'me ärkame juba viiendat korda täpselt samamoodi ja passime lakke.'

Classy women: ridin' 1st class and telling jokes about waterfalls and perpetual jizz.

pealkiri kajastab rongisõitu lehtse ja sellest võib järeldada, et me käisime seal. nagu ma kuulsin, siis erinevalt tallinnast, oli meil täiuslik ilm ja olek.
"tüüp, mulle situti pähe just."

Poirot! Mine lahenda mõni müsteerium.

nägin eile täiesti juhuslikult mammut ja mul oli nii hea meel, et ta pole üldse muutunud. ta on üks vähestest, kes mu meelest pole kunagi pidanud seda tegema. ta uudised polnud head, aga mulle meeldib, kuidas eluolud pole teda kunagi teistsuguseks inimeseks teinud. käisime tema, juni ja jaaniga juurile sünnipäeva kinki ostmas ja üks selveriskäik pole kunagi varem nii sündmusterikas olnud.
juur sai 19 ja ei olegi enam blondeeritud salgud peas, nagu siis, kui ma teda kunagi esimest korda nägin. üsna kultuurne pralle oli ja seltskonna üle ei ole ka midagi kurta. rääkisin juuriga suitsul päris pikalt ja asju, mis ei peaks teda huvitama, aga huvitasid. ma ei tea miks, aga vahel ongi just õige rääkida inimesega, kes sind eriti hästi ei tunne.

Pikk Hoffmann.

kuna ma juba lasin lahti võimaluse vinguda suuliselt, esitan ma kirjalikult oma küsimusi ja kaebusi, nagu ka inglismaa parlamendis, põhimõtteliselt endale ja sellele väikesele inimrühmale, kes mingi vääraka saatusliku juhuse tõttu on siia sattunud.
niisiis erinevalt gag'ist, mida peetakse ka tallinna eliitkooliks, teevad tallinna 21.kooli kümnenda klassi õpilased ühe tasemetöö asemel neli, millest tänane oli matemaatika, hoolimata sellest, et pidasin end siiani inglise keele süvaõppe klassi õpilaseks. aga minu koolile meeldib pakkuda õpilastele laias valikus katsumusi, mis ei ole vabatahtlikud. äkki on see selleks, et edaspidine elu pärast kooli oleks kergem ja me oleks kõigeks valmis, aga väike nüanss selle juures on see, et nende katsumuste ebaõnnestumisel ei jõuagi sa selle edaspidise eluni.
ei tahaks pikalt peatuda just tänasel tasemetööl, sest mul on äärmiselt ebameeldiv mõelda selle peale ja nendele tulemustele, mis mind ees ootavad, kuid üks küsimus mul siiski on: kui selle nimi on lihtsustamine, mille kuradi pärast see nii raske on?

Näed, see oled sina.

kuigi koolis soovitati eile, et tuleks elada antud hetkel ja mitte tulevikus, minu koolipäev vastandub sellele absoluutselt. seitse tundi päevas ootan ma, et need juba selja taga oleks ja ma saaks näiteks sadamas paberlennukeid lennutada ja pitsat süüa ja peaaegu kogemata ühe tauruse eest ringot kohata.
muu on valesti ja tüütu.

Pastakatrikk.

hoolimata kõrgest kehatemperatuurist sattusin ma eile täiusliku päeva otsa. ma ei kujutagi enam oma elu ette ilma nende päevadetta, mil kõnnime ja kakleme ja sarkasmitseme ja lollitame ja naerame üksteise ja võõraste üle tänavatel. ja siis satume kogemata kuskile katusele ja ta hoiab niii kõvasti kinni, sest ta kardab kõrgust. ma ei kardan vaid ühte, kui ma temaga olen - jääda temast ilma. vahetasime õhtul tema juures keeli, ma ajasin ta voodi peale vett ja ise istusin selle sees. ta istus põrandal ja vaatas mulle otsa ja lihtsalt ei ole siin maailmas kedagi teist, kes sosistaks mu ülbe ja kõrge häälega "nohh'i" peale "armastan sind".

Indo-sees-Inglismaa-Neesia-külaline.

otsustasin eile tänasele spordipäevale mitte minna ja eesmärk oli kõigest korralikult välja magada, aga saatuse/õp. meeri tahtel sain ma eilsest mütoloogia fotosessioonist päris korraliku külmetuse ja olen täna raske peaga toimetanud alates 04:09.
päeval magada ei saa, sest põen. hetkel ei ole miski sama, mis enne. kõik oleks nagu ümberpööratud ja viimane välja pigistatud. eelmine aasta olin heleniga lehtses muru peal ja see aasta olen üksi toas palavikuga.

Munahhhät.

ma tean nüüd täpselt, mis on stress. kuidas nikotiininälg sunnib mind külmkapist asendust otsima, kuidas üritan varem magama minna, sest olen kõigest nii väsinud, aga siis passin kolm tundi lakke ja pööran end kord ühele, kord teisele küljele (paremale ettevaatlikult, sest neet ikka valutab), sest mul on lihtsalt liiga palju mõtteid: mida kõike täna tegin aga ennekõike, mida tegemata jätsin ja mida veel tegema pean. olen valmis kägistama jalgrattureid, kes mulle selja tagant signaali lasevad. TÜRA SEE ON KÕNNITEE JU, PUTSI. SÕITKE PIRITAL.
junil on ka halb, tõenäoliselt isegi rohkem kui mul, aga meil olid täna lausa täiuslikud 20 minutit koos?
käige vittu statiiv ja kilogram meeter sekund ruudus ja irratsionaalsete arvude lihtsustamine ja koosinusteoreem ja for and against essays ja vorbei gehen + an + DAT ja üliõpilasliikumine saksamaal 19.saj ja kreeka granaatõunad ja mozarti sümfoonia nr. 40 g-moll I Allegro molto ja question time in the british parliamen. lihsalt, käige kõik vittu.

Sanders Infants Häbes чагес.

variser <6: -i, -i> aj (usulis-poliitilise voolu esindaja Juudamaal); ülek silmakirjateener, vagatseja

hoolimata sellest, et see nädal ei mahu mulle päevikusse ära, täpselt nii palju targem olengi.

32. mai.

ma ei tea, mis mu elus toimub. või tean, aga pole suuteline kõike sõnadesse panna. seda kooli ja päikest ja seda, et sadam on teistmoodi ja kuidas ma ei suuda tänavatel naeratust tagasi hoida. halvad asjad ei moodusta seekord kuldset keskmist, sest mul on pigem hea ikkagi. mis hea tegelikult? ma surun pea vastu aknaklaasi, vaatan välja ja naeran vaikselt omaette, sest ma tean, kuidas on suurepärane. võimalik, et kõnnin lihtsalt silmad kinni aga hetkel tundub, et nii peabki. mul on kõik olemas ju.

Spešul koera jizz.

istusin elutoas akna all, päike paistis ja laulsin mänguasjadele unelaulu. olin lasteaia kasvataja, ainult, et minu rühmast võis leida koeri, kasse, põrsaid ja lambaid. kamina ehitasin ka, sest kodus peab olema üks, tugitoolid peavad ka olema. ema tõi mulle minu kodu/välismaalt tulnud karbi, kus oli kirssidega kleit. nii ilus kleit ja see, et sünnipäev oli kuu aega tagasi, tundus siis õige. naeratasin, sest armastasin teda, keda pole kunagi olnud.
nüüd olen juba suur tüdruk ja vihkan teda, keda pole kunagi olnud.
mine putsi.

The bottle in my bag is screaming "Pralleè!"

oli üks ilus auto, hea tubakas, endine laua viin ja seltskond ei piirdunud majas seekord minu, heleni ja tema vanaisaga. istusime köögis laua ümber ja laulsime korni. oli kõigest mu vanade kõlarite neoonne valgus ja suits hõljus toas suure sinise pilvena. ma ei mäleta, millest me rääkisime, kas üldse ja mis vahet sel on? olin, olen rahul.
9:25 seisin rongipeatuses ilma seltskonnata, päike kõrvetas ja pani kortsutama, inimesed vaatasid selle tüüpilise vihase või kadeda pilguga. ma ei vaadanud neid vastu, vaatasin, et oli ebamaiselt ilus ja klappidest tuli afi.
protestis saab juba väljas istuda, suitsetada ja kohvi juua.