Three-fold utopian dream.

istume staadioni pingil. uued pingid on, säilinud nõukaaegne arhitektuur. hallid pilved kogunevad ja särgist poeb läbi jahe kevadtuul. ma olen väsinud, tema on ka, ainult ta ei näita seda kunagi välja. me räägime kõigest: sellest, kuidas oli, kuidas on ja kuidas oleks võinud olla. tal on nii palju laule, mida ma ei tunne. ta naeratab alati ja ütleb, et ma ei põeks. ma ei tea, miks tema suust kõlab see nii lootustandvalt ja tegelikult kõik, mis ta ütleb, kõlab mulle nii.. ta teeb midagi, ei, ta ei pea mitte midagi tegema. see lihtsalt on nii, et ta tuleb ja ma võikski jääda.. me ei pea midagi tegema. ma tahaks talle iga sekund öelda, aga ma ei leia sõnu ja seega ma lihtsalt kõigest jätkuvalt armastan teda täna, nii nagu eile ja pool aastat tagasi.

Ärkas jizzi sees.

laupäev ei tahtnud kohe üldse plaanipäraselt kujuneda ja pärast seda kui ma helistasin baltijaamas läbi kõikvõimalikud tuttavad, endal 0.7-liitrine viin kotis ja juba peaaegu, et leppinud faktiga, et me sõidame viimase elektrirongiga aegviitu ja jumal teab, mis seal edasi hakkab saama, hakkasin ma rääkima enda kõrval istuva asotsiaaliga. ei näe tihti nii siirast rõõmu kellegi silmadest, nagu oli temal kui ta rääkis, et ta saab kahe päeva pärast omale kodu.
mul on hea meel, et me siiski saime voodid, kus magada. kell 5 tõusis juba päike, mille peale ärkasin esimesena. naljakas õhtu oli, hoolimata sellest, et viin oli hommikul alles. juni ööproov oli hommikul tal näos kirjas, mistõttu ei olnud ta meiega kell 10 pirita minigolfi platsil oleval pingil kui ma pidžaamapükstes lugesin läbimärga (kotis läks mahl laiali) jevgeni onegini kokkuvõtet. oli soe, emotsioonid olid minimaalsed, peale igatsuse aga ma olen juba harjunud, et see domineerib enamiku ajast.

Uushõbe - uus + hõbe.

õues on kevad, minus on kevad. hoolimata sellest, et süstivad eesti noormehed teilt ümbert kinni võtavad ja muid loomadele iseloomulikke paaritumishäälitsusi autost teevad (tõestamaks, et kevad), on nii ilus praegu.
mul ei ole kooli kohta mitte midagi tabavat öelda, kuigi tahaks. ainult, et selle tõttu jääb aega väheks ja nüüd kui soe on, tahaks seda aina enam juurde. suitsetada tahaks ka ja maha jätta. hetkel isegi rohkem esimest. aga ma ei taha millegi üle kurta, võib-olla ainult selle, et mul polnud sokke kehalises. ma olen niiiiiiii õnnelik.

Ushh.

lihavõtted olid mõne õlu, industriali, mendi, hilise sünnipäevakingi ja muude sündmustega.

Cut and go bchleed.

vähe sellest, et naiivne kevadine mina külmusin täna õues poolsurnuks, siis nüüd sõin ma omal kõhu nii täis, et mul on 50/50, kas pakkida või mitte. kui ei, siis ma arvatavasti plahvatan nagunii.
täna polnud minu päev, sest mulle läksid südamesse asjad, mis ei peaks minema. iga jumala päev pettun inimestes ja kurb, et ennekõike pedagoogides. ma ei mõista, kust võetakse see enesekindlus alandada oma enda õpilasi. need peaksid ju omakorda teist eeskuju võtma. ja isegi kui sul piisavalt mune, miks sa teeksid seda? kas sa tunned end targema inimesena nüüd? kas sa oled nüüd noor ilus, kaalud 10 kilo vähem ja ei haise? igal asjal on omad piirid ja nali naljaks. kahju ainult, et ei naernud.

näen kõige vähem teda, kellest on kõige raskem eemal olla. igatsus on kasvaja mu südames ja ma ei kirjuta sellest rohkem siia, sest mina tean ja sellest piisab.

Pisar vibreerib.

pead täidavad ajapikku välja kujunenud kinnisideed. naljakas, et leian isegi neid seda olevat aga ei suuda midagi teha selleks, et need seda poleks või nende täideviimiseks. nii leian end pooleks tõmmatuna, kus üks neist kangesti võitleb ükskõiksuse eest aga kuna teist poolt toetavad ka mind ümbritsevad inimesed, hakkab mu külm olek sulama. kas mul on kompleksid? tundub nagu liiga kauge sõna mulle. ebamugav on seda kasutada aga nüüd on ka ebamugav olla mina.
naistele sisestatakse iga päev, iga sekund ja iga nurga peal seda, kuidas nad peaksid välja nägema. mu siiani veel säilinud esimene pool teab öelda, et see on vale, ebareaalne ja pole väärt selle poole püüelda. kuid näen isegi, kuidas asjad on.
rumal, et inimesed ei oska hinnata seda, mis neil on. minagi.

Cumi otsa komistamine.

reede õhtupoolikul nägin ma dianat ning veendusin lõplikult, et ta ei ole inimene, kellega peaksin suhtlema. siit võib jääda küll mulje, et olen endast liiga heal arvamusel ja ma ei oskagi öelda, kas see vastab tõele või mitte, aga kindel on, et nii madalale ei taha ma iialgi laskuda ja tõmban end kõigest sellest sitast kõrvale. viisakam oleks öelda muidugi, et me lihtsalt oleme nüüd liiga erinevad inimesed aga ma eelistan siiski üldjuhul tõtt. 'tahan antsu ja nikku' peaks vist piisavalt ütlema tegelikult.
laupäeva päev möödus sadamas õluga, tõestamaks, et nüüd on kevad ja õhtu merivälja pargis viina ja nätsuga, tõestamaks, et.. romantika pole kadunud?
pühapäeval olime heleniga spas, kus tundsin end eriti xs võrreldes soome naistega. kuid pärast tonnide kaupa liikuvat rasva, sain aru kui rahul ma tegelikult oma kehaehitusega olen.

Mis eksamid sa võtsid?

eilset võiks pidada heaks vahelduseks mu rutiinile. alustades koolipäevast kui me heleni, johha ja sandriga koolimajast väljusime ja meie endine klassijuhataja vastu tuli
-teil päev juba läbi?
-ei, keemia
ja piljard ei olnudki nii halb mõte.
avastasin end õhtul hipodroomis olevas baaris, terly ja miku sünnipäeval, ja enda suureks üllatuseks leidsin sealt kohutavalt palju tuttavaid (ja kaineid) nägusid ja maas ämbritäie salatit. suutsin end nagu alati poole tunniga laua alla juua ja teha killersnusi, mis see hetk tundus nagu hea idee. hiljem enam mitte nii väga. mu bubbles'i kostüüm oli piisavalt hea vabandus, et jälle kakelda ja teha, täiesti kogemata muidugi, jussi mõõga katki.
suutsin pakkida topsi sisse ja magada junil süles, kui nad martiniga samal ajal oma ilusate lauluhäältega limp bizkitit lõugasid. pärast seda kui junigi viina joomisega nii kaugele jõudis, olid asjad laulmisest kaugel ja võis vaid jälgida toas ringi liikuvaid heal juhul poolalasti inimesi, k.a. muidugi põhikunn juss.
hommik oli siiski tipphetk ja tuli välja, et poole meetri laiune diivan oli kõikide teiste magamiskohtade kõrval omaette vip. inimesi võis leida laudadelt, toolidelt ja enda kõrval poolalasti jussi, keda pandi öösel mind korraks valvama ja "õõõöä kiiira" sinna ta ka jäi. juut pole vist ka kokkuvõtlikult nii palju puid alla saanud kui juss see hommik. kõik nägid ülimalt kaunid ja kained välja, sõitsime juni juurde tuttu ja pärast kõike seda tundus tema voodi esimest korda elus nii lai.

клуб гифти ягая.

tahan, et väga mitmed asjad oleksid teistmoodi, kui nad on. mõned neist sõltuvad ainult minust, mõned teised teistest ka. mõned ei tundugi nii kauged, mõned teised aga utoopilised.
pean tõdema, et olen iga-aastane kevadväsimuse ohver ja siin ei olegi midagi parata. tuleb läbi trügida, nagu alati, a ma enam ei viitsi. kõnnin vaid muutustel sabas ja ei suvatse kunagi olla see, kes neid ise alustab. nii ei muutugi vast miski, mis võiks.
tunnen muret oma lähedaste pärast, sest mul on neid nii vähe. polegi vaja rohkem, lihtsalt olen ehk õppinud hoidma seda, mis mul on.
kardan oma vanust, sest tundub, et mul polegi enam kohta oma mõtetes, kuhu ma vajadusel pugeda võiks. varsti ongi kõik läinud ja jääb alles vaid see, mida ma alati oma vanemate juures olen kartnud.
koolis on kõik pinge all, sest kool ei lõppegi, või mingit vabaaega vähemalt mul ei tundu olevat. kopp-kopp, kopp on ees.

Sannitochieno4kake.

tihtipeale ootame sündmustelt liiga palju, mistõttu pettume hiljem, sest asjad ei juhtu plaanipäraselt. kui sa aga ei ootagi midagi, on tõenäosus suurem, et need olematud ootused pigem ületatakse. ja nii võikski iseloomustada mu tagasihoidlikku 17nda aasta vastuvõttu, kus veendusin, et mu sõbrad usaldavad mind ka siis kui ma ei suuda püsti seista (sanni juuksed lõpuks läksid). ja mu mees? noh, kui miski oleks nii nagu ei peaks olema, siis ta ju seda ei oleks. need inimesed on mind lugematu arv kordi päästnud ja teevad seda siiani.
ei tea, kas seda annab nimetada oma sünnipäeva tähistamiseks, aga mulle sobis nii palju rohkem.
täna viis kasuisa mu sööma, kus alustasime õluga ja hiljem lõpetasime pirital, ka õluga. rääkisime peost, elust ja hiljuti toimuvast. kannatas mu pilkeid, kuid mõistis, et need polnud ka põhjuseta.

Everything changes.

tahaks ju siiani lugeda päevi ja minna õhtul voodisse, liblikad kõhus, ja mõelda, et homme on tähtis päev. kahjuks iga aastaga mõistan ma aina enam, miks vanemad inimesed ei pööra oma sünnipäevale mingit suuremat tähelepanu. see, et mul jällegi üks aasta juures, ei muuda arvatavasti midagi ja tähendab vaid seda, et.. mul on lihtsalt üks aasta juures.
põhjus juua? no eks ma siis joon homme.