Pohmeelane.

saatusel on rumal komme mitte lubada täiuslikkusel kesta ja siis kui kõik on lõpuks paigal, hakkavad nihkuma täiesti absurdsed asjad, mis otseselt ei olegi minu ideaalses väikeses ringis aga suudavad mind puudutada sellegi poolest.
väga paljud inimesed trambivad mu närvide peal, ise seda teadmata. see võib olla isekas aga mind häirib, et minu jaoks iseenesest mõistetavad iseloomujooned, on teiste jaoks nii kauged. ma olen see kord surmkindel, et minul on õigus ja kurb, et leidub ehk paar inimest, kes minuga samal lainel on.
külastasime reedel vahetusõpilastena inglise kolledžit, millest vaimustusse ei jäänud, kuid mõned hetked olid siiski paremini läbimõeldud kui meie koolis. meeldis sakslasest filosoofia õpetaja ja veendusin, et see oleks aine, mida ma hea meelega õpiks kui mul oleks selleks võimalus.
käisime laupäeval bikersis, mida ma viimati külastasin ehk 2 aastat tagasi. see oli teistmoodi, kuid nostalgiat leidus igas nurgas. sann kukkus näoli ja üritus oli hea.

Inimene primm.

olen kinni oma pisikeses maailmas, kus võimalik, et petlikult, loon omale võimalikult palju asju nii, nagu tahan neid näha ja inimesed aitavad sellele ainult kaasa. väljaspool seda pisikest ringi on kõik paigast ära aga see motiveerib mind aina enam sellest kinni hoidma ja paneb mind mõistma, et ülejäänud suurt maailmat ei annagi võrrelda sellega, mis mul on.
mind täidab mõte, et saan kogeda midagi tõelist. midagi, mille puhul sõnad väljendavad kõigest tillukese osa sellest suurest miskist, mis domineerib mu mõtetes, mu hinges.
mul on ainult emast kahju ja põhjusi selleks ma ei hakka siin ära tooma.

That makes me a sexual harassment panda.

ma ei teinud vaheajal midagi tähtsat ja olen ülimalt rahul sellegi poolest. vaikus ja naer, meri, pimestav päike ja suits - see on imeline. eriline, sest ma ei tunne teisi, väljaspool oma pisikest ringi, kes oleksid sama rõõmsad ja oleksid valmis jagama üldse midagi teistega.
me kõndisime täna koolist heleni ja ristoga, ma pole nii ammu jointi teinud. ilm ei olnud perfektne aga mul on hinges kevad. kõik saabki korda.
ta ei taha minna ja ma ei taha, et ta läheks. täna aimasin, et nii vähesed teavad, mis tunne see on. tema ongi see ja kui ei, siis seda polegi vaja.

Lasnaaed.

kuigi tuleb välja, et olen loll ja seda täiesti põhjuseta, siiski oman ma mingeid kindlaid seisukohti elus, mis ei vahetu iga kord kui ma avastan maailmas midagi uut ja "lahedamat". ja olles loll, pean ma nendest kinni.
üks mu seisukohtadest on mitte olla kinni selles, mida enam pole ja kuna ma olen nii loll ja põikpäine, siis ma ei kavatse teha ka erandeid.
ma tean, et ma olen süüdi ja tean milles. kahjuks aga ei hooli sellest piisavalt ja mu ükskõiksusel polegi põhjust. see lihtsalt on nii ja kõik. aga on vist kergem süüdistada kõiges mind ja arvata, et ma olen loll ning see põhjustas sellist elukäiku.
tänu sellele algas mu elus miski uus ja ma ei oska veel hinnata, kas halvem või parem. ise arvan selle põhjuseks olevat seda, et pole veel piisavalt vana aga sa võid arvata, et olen lihtsalt loll. hetkel olen rahul kõigega, mis oli ja mis on, ja mingist inimlikust austusest, mis on minulgi säilinud sinu vastu, võiksid sa olla minu üle õnnelik või vähemalt erapooletu.
olen ka liiga loll, et aru saada sellest, mida tunned sina ja see viib vaid selleni, et sa pole see inimene, kellest peaksin aru saama ja see on vastastikune.
oleks tahtnud öelda seda näkku aga pean tõdema, et mul pole piisavalt tahtmist otsida seda aega ja selleks on mitmeid põhjuseid, millest ma võiks veel pikalt kirjutada aga, et sinagi suudaksid kord elus jääda oma seisukohtade juurde, ma ei tee seda. nii arva, et olen lihtsalt loll.

Lasnarott.

kas inimesed karjuvad, sest mõistavad lõpuks, et keegi neid maailmas ei kuula? aga miks nad ei mõista, et keegi ei hakkagi kuulama? kas ma olen niivõrd minimaalsete vajadustega inimene või ma lihtsalt ei vaevu enam?
jalad ei hakkagi kunagi lakke ulatuma ja ma võin küll ehitada endale tagurpidi maja, kuid see oleks vaid hale silmapete ja ei olekski miski muu kui reaalsuse löögid ribidesse. reaalsus lööb alati kõvemini kui heroiinisõltlane, kes ei saanud pandimajas piisavalt raha. nad teavad reaalsuse löökidest paremini kui teised.
reaalsus on ohtlik vaenlane. ta teab iga inimese nõrka kohta ja on välja töödanud eraldi löögid peaaegu, et kuuele miljardile.
ma arvan, et täna oli parim mu elu halvim õhtu. eesti ropp ilm ja räpased lasnamäe tänavad viisid mu mõistuse tasakaalu ja asetasid mu roostetanud rattad rööbastele. nii peaks alati minema, sest ma ei tea, mis juhtub see päev, kui need panevad rööbastest mööda.
mulle meeldib mõelda puust ja ma pole kurb, et torm võttis selle maha. seegi viis asjad tasakaalu. päike ei suuda vihma kunagi lõplikult kuivatada, kuigi ta jääb üritama - see on elu.

Spring's gonna hit with a beer.

kell on pool kümme, ma olen joonud rummkoolat aga mitte palju. viimased kolm kevadet on mul olnud kõrv venitatud, see aasta pole erand. inimesed, kellel on olnud selliseid kogemusi, teavad, et neljandat korda tunned sa juba sellest valust mingit nostalgilist mõnu.
veetsin kvaliteetaega oma parimatega, kõigi korraga. kuidagi complete on olla (eesti keeles kõlab see sõna valesti).
peaga vastu seina lennata pole pooltki nii valus kui see tundub ja maha kukkunud kirsikook pole pooltki nii halb kui see tundub.

I am turkey, I need some LÕÕV.

olen elanud harju keskmist elu, täiesti inimlikku, täiesti kõhulahtisuselaulude ja muude mulle iseloomulike tunnuste vaba elu. oma vaheaja esimesed päevad olen pühendanud paberile ja värvidele ja iseenesest mõistetavatele inimestele. kõik on keskmine ja tasakaalus.
see võtab suhu! tahaks äärmuseid. ma ei tea, kaljult alla hüpata, mööda seinu joosta, kedagi kurdiks karjuda, omale kanni peale LV tätoveerida või konnaliha süüa. aga vähemalt ambitsioonid on paigas.

helen, says:
kellu?
synesthesia says:
:D
synesthesia says:
s-i-t-a-p-l-e-k-k
helen, says:
:D
helen, says:
tsink kaks o h
synesthesia says:
:D:D

lihtsalt omamoodi väärt hetked.

Asteroid B-612.

16-aastaselt kardan päris mitmeid asju: tormi, kinniseid ruume, ämblikke, teravaid asju, pimesoole põletikku, keeleneedi tegemist, hobuseid, musta leiba...
kardan tulevikku. inimesel on kombeks karta seda, mida ta ei näe. seda, et mina ei näe tulevikku, võib mõista kahte moodi ja mõlemad peavad paika. kuid ma tean, et mul on inimene, kes minusse usub ja see on sümbioos - uskuda üksteisse rohkem kui iseendasse ja siiani mitte uskuda üksteise eksistentsi võimalikkust. kolm aastat tagasi, vabaduse väljakul, oleks ju arvanud küll, et kunagi nii läheb ja keegi, kes too hetk tundus nii kauge, on minu kriteeriumide etalon.
olen mõelnud, kes võiks olla elutark inimene. kas vanus ja kogemused toovad endaga kaasa niivõrd teistsugused vaated? vaevalt. tarkus peitub inimeses, kes teab, kuidas peaks olema, teab, kuidas on, ja suudab mõlemaid põhjendada.

Shu.

ei ole midagi ilusamat või paremat kui armastus. kahe inimese vaheline armastus või ka üleüldine armastus, mis tekib just hetkedel, mil tunned, et oled elus. kui ärkad hommikul naeratus näol ja saad tunda rõõmu, sest sööd oma vanematega hommikust esimest korda üle aasta ja just sellel päeval paistab päike. sest näed nendes ikka veel neid samu inimesi ja lahkud kodust, et näha sõpru ja veenduda, et nemadki on ikka veel samad. otsene põhjus nende armastamiseks puudub. lihtsalt. sest nad on sellised nagu nad on ja nad on seda sulle.
täna oli sadamas ilus, ebamaiselt ilus. tunnen kaasa inimestele, kes nii ilusal kevadpäeval ei suutnud lahkuda oma pingelisest reaalsusest, kasvõi korraks.
toas on lillelõhn ja ei kõlagi enam veidralt kui ütlen, et olen õnnelik, sest ma armastan.

I swear the whole world stops.

tegin eile midagi täiesti mõtlematut. ühest küljest kahetsen seda täna, kuid teisalt oli seda vaja. tõuget on peaaegu, et alati vaja tegelikult. lihtsalt mina tõukan liiga kõvasti.
täna oli minu päev, seda oli meretuules ja päikeses tunda. tegingi lõpuks seda, mis tõi lootuse tagasi mu hinge. vaatasin päikesele silma ja ei suutnud uskuda, et see on minu elu. kõik see on tõepoolest minu.
ma sain vastuseid ja täpselt selliseid, nagu need oleksid pidanud olema. tunnen enda all pinda ja põletan enda järel sillad.

Sittrus.

saatuse tahtel sattusin ma eile lena juurde. ma nüüd saan aru, miks mehed joovad end täis kui midagi juhtub. alkohol lihtsalt teeb oma töö. see lihtsalt tundus nagu ainus võimalus bailando järgi tantsida. kuid eile siiski oli esmaspäev ning hommikul ärgates olin ma vaid natuke kainem kui magama minnes. aga mind ei huvita enam sellised asjad. miks peaksid? kelle jaoks ma end hommikul meigin?
mul on halb aga lihtsalt "halb" jätab nii väikese mulje. mul ei lähe mitte kusagil hästi. kõik, ei, mitte kõik, kõige tähtsam lihtsalt varises kokku. üks hetk, lihtsalt. ülekõige tahaksin ma, et afi esineks mulle ning end lihtsalt selle saatel tükkideks rebida.
olen segaduses, olen murtud ja olen vihane elu ebaaususe peale.
kõik saab olema raske. olen kõik ära andnud.

froum autumn to ashes - take her to the music store

The truth to me mostly lied.

tühi on. kõnnid tänaval ja keha ei peatagi enam külma tuult, see lihtsalt läheb sinust läbi. äkki on see väsimus, mis muudab lumehelbed kõigest mõttetuteks jäätunud vihmapiiskadeks ja kaua oodatud lilla taevas on kaotanud oma maagilisuse. jälgisin seda reede öösel ootusega, aga ma ei saanud kätte mitte midagi sellist nagu oleksin pidanud.
tundub, et alati on vale koht ja vale aeg.

lugesin eile selle kohta nii palju ja siis keegi otsis ise minu üles, et selgeks teha, jagada enda seisukohti.
-'ülim kiindumus, mis ei saa tekkida üleöö. see on midagi, mis tekitab tunde, et oled valmis teise inimese eest surema. see inimene muutub põhjuseks, miks elada. see on midagi, mis muudab iga lahusoldud minuti aasta pikkuseks ja iga koosoldud aasta minutipikkuseks. see on midagi, mis sunnib vabatahlikult ära andma suure tüki endast.'