mv

tervis on ikka nii nagu ta on ja tujul on ikka tõusud ja mõõnad. olen päevad läbi kodus olnud, seega sain väga emotsionaalselt aega oma tujudele pühendada. kuigi mõned inimesed saavad omale sellist luksust lubada lausa iga päev, aga nagu öeldud: hea, et on olemas päris probleemidega inimesi ka.
füüsiline seisund ei ole mul lubanud toimetada asjadega, mis vajavad toimetamist juba pikemat aega. oleks ju võinud teha neid varem aga tõestamaks jällegi, et minu identiteedi kujunemise periood sai juba läbi.
mu valge jume ja alakaalus keha on viimaste päevade jooksul ületanud kõikvõimalikud normid, mistõttu pole mitte mingit tahtmist peeglisse vaadata. mulle tundub, et liikuvad laibad ei tekita minus suurt vaimustust. võibolla ma eksin.
ainult laupäeva õhtu pakkus mingit vaheldust. tapperis, härra roberti sünnipäeval. nägin johnny bändi ära ja oma liigse heaolu tõttu ei olnud valmis see õhtu jagama suuremat ekstaasi.

S.I.T.A.P.L.E.K.K.

kui miski otseselt ei valuta, ei hinda keegi seda seisundit. niipea kui avastad öösel, et kisud pidžaama noormaaltemperatuuri ületanud kehalt, oled valmis hommikul oma telefoni maha müüma, et end jälle inimesena tunda.
mu tänane organismi allaandmine raiskas minu elust terve päeva. pärast oma televiisorimaratoni ja veendudes jällegi, et sellest kastist võib koguda mõne minutiga kõige mõttetumat informatsiooni ebareaalses koguses, otsustasin ma magada, sest mu unenäod on ka selgemad.
homme paneb rutiin ehk asjad paika jälle.

Sõber.

kas peaksime alati mõtlema ette? kas elu polegi kestnud veel piisavalt, et tagajärjed oleksid meie jaoks juba kirja pandud? miks ükski teadus ei suuda panna meid teisi lugema?
aga mina loen sind, sest just mulle panid kord ennast kirja.
su ilusale hingele polnud siin maailmas ruumi. keha peatas lennu, ühiskond surus vastu maad ja lähedased võtsid maha su seinad.
ma ei näe sind. hea. tahan, et sa jääksid igavesti elama minus sellisena nagu oleksid pidanud olema.
motivatsioon peitub uskumises, et elu on midagi enamat kui paistab olevat.
tunnen end süüdi, mul on kahju.
sind pole enam.

Lohh Ness.

raudselt olen ma juba eelnevatel aastatel kirjutanud laialt oma sõbra/valentinipäeva seisukohtadest. kahjuks minu arvamusest ei piisa, et see ära jääks, seega minagi nägin kõiki neid inimesi, keda soovisin see päev näha. muidugi sellised asjaolud, nagu endale kallite inimeste nägemine, ei teinud sellest "erilise päeva", aga see on ju ainult positiivne. see võikski ehk mu sõbrapäeva soov olla - et see poleks kunagi see ainus päev, mil näed neid tähtsaid inimesi ja mõistad, et nad seda on sulle.
laupäeva õhtu veetsime siis sellisel üritusel nagu backflip to nosebleed, rock cafe's, mille ekstreemspordi ja afterparty osa oli halvasti läbi mõeldud. tulin muidugi kohale oma iseenesest-mõistetava-kontserdile-minemis-kotiga, kust võis leida kõikvõimalikke toiduaineid ja muud varandust: alustades i.beat emo'st ja lõpetades südamekujulise leivaga.
burn still oli endiselt hea, aga pigem jäin ma vaimustusse viimasest rootsi bändist, ja me ei jää kunagi vaimustusse vaikselt.
ma võin kindel olla, et mu kael oleks täna rohkem töökorras kui meie meeleheitel pühapäev poleks kujunenud niivõrd meeleheitlikuks.
nimelt taasavastasin ma protestis looduse vaimusünnitusi - pimesoolepõletiku valu. baarimehel oli pakkuda valuvaigistina vaid viina ja selle üle nagu otseselt kurb ka ei olnud.

Pasunpasun.

tantsisime šveiki suitsuruumis. noormees sai ju 19 ja vanus lubab.

Simmmoo cmoon!

täna polnud oma tundidearvu poolest vast kõige tüüpilisem koolipäev. ma olen muidugi alati toetanud kooli tulemist kui kaheksast tunnist üks toimub. kõikidest ainetest on see otseloomulikult matemaatika. ja siis muidugi on meil kahest neljani aega ja see ei ole just see aeg, millal midagi teha annaks. aga sellegi poolest toetan ma, ilma sarkasmita, lihtsalt garderoobis istumist ja sannile henri poolt armastuskirja kirjutamist. henri toetas ka seda või noh, mis tal ikka üle jäi.
täna polnud vast ka kõige tüüpilisemad after school activities bonnie & clyde'is. hilisemast kõnnakust oli tunda, et kokteilid olid head. ja no kurat küll, kes siis veel kui mitte helen??
luv.

Solchen Wind.

mul on tahe või pigem isegi vajadus. tahaks istuda linnahalli trepil, näoga mere poole, seljaga päikese poole. võtaks kotist välja tubakapaki, filterid ja paberi. paneks tee kõrvale maha ja keeraks joindi, paneks põlema. võtaks lonksu teed ja tõmbaks kevadet sisse.
kahjuks aga pean end kõveraks orjama ja endale ebaselgetel põhjustel. täna viskas kopa ette, tõusime ja läksime minema. tüüpilise kevade tunnused minu meelest ja kui keegi suudab vastu vaielda, siis ta võib ise ka monteverdist ettekande teha.

Ära hammusta mind kui mul HCl käes on.

pettuda võib erinevalt ja erinevatel põhjustel. üks on aga kindel - ei ole võimalik pettuda inimeses, kellest sa ei hooli. seega pettumust võib rühmitada suurte tunnetega ühte: hirm, viha, ja armastus. kahjuks võib aga pettuda nii, et hetkega katkeb hoolivus ja asendub ükskõiksusega, mis on kõikide tunnete külmim relv. tänane hommik on esimene kui ma pohmelliga olen sunnitud selliseid mõtteid mõtlema. kurb kui tõenäosus minu eksimisel on luubiga ka nähtamatu, kurb, et olen olnud siiani veel parajalt naiivne ja kurb, et inimesed ei saa aru, et võtavad mult usalduse seni, kuni sellest ilma jään.
transmissioni kohta võin ma öelda, et me isegi ei üritanud luua muljet, et oleme 18 ja kained. läksin tantsupõrandal tasakaaluga väga tülli aga muusika ja üleüldse üritus oli väga hea.

Buddha cup.

olen barokiajastus ja tundub, et vanker, sest pidureid mul igatahes ei ole. ma lihtsalt veeren hetkel mäest alla kogu oma raskusega.
ideaalis tahaksin ma suve, aga see lause on noorte seas kolmandal kohal pärast 'jäta mulle' või 'mul jäi dokument koju'.
tegelikult ma ei teagi, mida ma täpselt tahan aga alati on kergem olla kindel selles, mida sa ei taha. näiteks ei taha ma enam eestis elada. näitan nüüd patriotismi ja ütlen, et siin oleks aborigeenihõim ka paremal tasemel (ei, ma ei arva, et olen ise kõrgemal, ma lihtsalt suudan endale seda tunnistada). kuigi kui aus olla, siis see arvamus kehtib mul peaaegu, et terve maailma kohta aga muu maailm hakkab mind huvitavama ehk siis, kui enda ruutkilomeetritel kõik tip-top on. kuid tundub, et tip-top ei taha eriti tulla, et pole raske aru saada, miks inimestel on minek. poliitika ei huvita mind absoluutselt aga üleriigiline fail annab tunda tahest tahtmata.

aaaga mulle meeldib, et ma saan lihtsalt istuda 4 tundi patrick'us ja rääkida mitte millestki ja sellegi poolest tunda selle vastu huvi.