Penisism.

ma ei tea, kas asi on soengus, millega näen välja nagu 13-aastane, või miskis muus, aga ma pole üldse enda moodi. tõenäoliselt soengus. ma kujutan ette, et mu vahelduvat vingumist selle kohta võib veel kohata siin päris mitu korda selle kuu jooksul. tundub, et ma ei saaks rahu isegi siis kui teda ennast nulli ajaks, sest putsi, see ei too minu juukseid tagasi.
igatahes, tagasi asja juurde tulles võin ma öelda, et talun mingeid asju teistmoodi ja mingeid teisi ei talu enam üldse. kuidagi liiga uus ja kõikuv tunne on. võimalik ka muidugi, et järjekordne hetkeemotsiooni häma. loodame siis lähitulevikus sellest üle olla või vähemalt endasse sisse sulanduda, kuigi see pole kunagi minu puhul lihtne olnud.
vaatan iga päev, et kõik on nii imepisike. pole kunagi olnud seda sorti inimene, kes peab esmatähtsaks terve maailma omamist, pigem lihtsalt selles oma koha leidmist. mul on nii palju ettekujutusi sellest, kuidas kunagi olla võiks, aga suurem osa nendest tunduvad nii naiivselt kättesaamatud.