Cuatrosomeè.

vihkan inimesi, kes oma ametiga hakkama ei saa. ma ei tea, kas need asjad peaksidki nii käima või joppab ainult minul aga türa, kui isik otsustab oma ametiga inimestele teeneid teha, siis MILLE LAGUNENUDKARUPUTSI PÄRAST SA EI TEE NEID?
nii läksin ma eile hommikul tallinna lastepolikliiniku registratuuri, kus mulle lõpuks punniti see kabinetinumber välja, pärast seda kui minusse suhtuti nagu ma oleks ainus inimene siin maailmas, kes seda ei tea. astusin kabinetti ning rääkisin oma loo, nagu täiesti normaalne inimene, ja sain arstilt vastuseks "noh?". ma olin valmis talle näo sisse lööma, sest ma ei suutnud uskuda kui debiilne see oli, ja millise debiilina tundsin end omakorda mina, sest ei saanud seda teha. muidu olin harjunud mõtlema, et arst on sinna ruumi mõeldud selleks, et öelda mulle, mis ma mingi tervisehäire puhul tegema peaks ja ma küll teadsin, millised suurepärased arstiteenused eestis on, aga vabandust, otseselt noh'i ma ei oodanud. säilitasin viisakust ja pakkusin arstile välja teha näiteks analüüs? mille peale sain ma järjekordse pilgu ja "no mine tee siis".
helistasin õhtul tulemuste teadasaamiseks ja:
-"noh siin jah leukotsüüte veidi üle, a mis te ise pakute mis teil on?"
- "endiselt põiepõletik, nagu mainisin seda reedel telefonis ja täna hommikul kabinetis."
- "a no väga hull pole või kuidas te ise tunnete?"
- "nagu põiepõletikus."
- "jooge põieteed siis."
ei see pole veel kõik, sest täna läksin ma juuksurisse. olen nende "ma ei lõika lühikeseks" nippidega küll tuttav ja kuidas peab kõike väga detailselt seletama, et ta enamvähem su oodatud tulemusteni jõuaks, mida ma täna tegin nii nagu ei kunagi varem ja kõndisin sealt välja nagu mõni 21.sajandisse ära eksinud talupoeg. jumal tänatud, et ta lõikas maha kõik selle, mida ma olen meeleheitlikult kaks kuradi aastat kasvatanud! olen jah, veidi halvas tujus.