Alo oooh.

teine kord elus olen ma nii õnnelik, et ma tagasi tallinnas olen. esimene oli lõpureis ilmselgelt.
eile siis:
peale päeva, mis oli sisustatud söömise ja supermarioga, suundusime me krooksu, mis tundus küll põhikoht olevat aga kahjuks oli ülerahvastatud. helenit, kes sai öösel 17, sai tõstetud baaris 20 korda, et imelik ei oleks. kõik plaksutasid, oli armas kuidagi.
krooksust zavoodi, kuhu enamik rahvast juba ei mahtunud. tellisime oma joogid ja läksime edasi heleniga kõhtu täitma poolde kuute, kus juba tuttav turvamees meid seekord lubas baari. tiina oli end selleks ajaks niivõrd peokunniks joonud, et läks taksoga koju.
kuna ilm andis soovida ja kuigi me leidsime omale uue sõbra, lahkusime me ka tunnikese pärast.
täiesti enesekindlalt sõitsime viimase raha eest koju, kus üllatuseks meile oli tiina täiesti pass outis ja ei suvatsenud telefoni kuulda ning me pidime paduvihmaga um 4 tundi maja ees eksploorima kõikvõimalikke mooduseid sisse pääseda. ilmselt redeli tassimine akna juurde ei olnud hiilgavaim mõte ning kõik, mis me sellest saime oli lihasevalu, sitased riided ja ära külmunud keha.
lõpuks juba täiesti lootusetult ärkas tiina üles ja võib arvata, et ärgates ei olnud me enam üldsegi terved.
tujust ära ning haiged, otsustasime otsekohe lahkuda tallinna suunas ja õnneks saime auto peale väga kiiresti.
oma viimaste jõujäänustega läksin ma juniga kohvile, kes mulle lille tõi ja kellele ei tulnud mu seiklused üllatusena.

Maailm on üheteistkümneni lahti.

täna on juba tartu kolmanda päeva hommik ning arvestades selle alkoholikogusega, mida ma umbes 8 tundi tagasi omal alla kallasin, on mul taevalik olek.
tulime häälega, kuna seisis valik, kas bussipilet või viin. saime mingi vangi autoga.
-"kuhu minna tahate?"
-"tartu."
-"a no tartu, siis tartu."
-"kuhu ise?"
-"a ma sõidan niisama ringi."
tartus oli mul eufooriahoog ja esimene peatus oli crepp, meie laud ja sinihallitusjuustupannkoogid. järgmine oli superalko, kust ma ei oodanud nii lihtsalt saada soovitud asja aga ma astusin välja tekiilaga kilekotis. bussiga tiina juurde, kus lahendasime rahulikult heleniga pool tekiilat ja tegime vessarit, rahulikult. pass outisime esimestena ja hommikul me ei haisenud.
järgmine päev viisime taarat kolm tundi ja jagasime kultuuri bussipeatuses friikartuleid süües, käes säästuka kilekott täis kiirnuudleid ja krõpsu.
õhtul jätsime tiina ja vahuri rahus kooki küpsetama ja läksime linna vallutama. meil oli kindel eesmärk end täiesti kasti juua ja nii pea kui heleni suust võib kuulda lauset "ma kardan, et täna on fail", on vaja hakata kähku tegutsema. kohe saime tuttavaks kohalike noorinimestega ehk tartu alakatega 17-18 ja peale üpris korralikku viinapausi pargis suundusime me mingisse nö põhikohta nimega "püss". noormehed tundsid vist suurt uhkust oma kodulinna üle ning leidsid, et neil on kohustuslik kogu aeg hõõruda "ah ja, te ju tallinnast" ning peale õlut/siidrit visati meie sõbrad välja ja kahekesi sinna jääda ei käinud plaaniga kaasas. leidsime kohe uut tähelepanu veidi vanematelt vastassooesindajatelt ning nii me sattusime uude kohta nimega "sõprade juures", kus oli ääretult lahe teenindaja ja kust sai kohe omale rummikokteile ja tekiilashote, peale mida me olime niivõrd konditsioonis, et ah mina ei mäleta. baar pandi kinni ja teenindaja ehk sandra kutsus endaga edasi. vot viimase baari nime ma juba tõesti ei mäleta ja sealt telliti 4 longdrinki, mida ma lihtsalt ei suutnud juua. oli aeg minna koju ja mitte nende tüüpide koju. tüübid olid äärmiselt viisakad täis meeste kohta, kes olid pool oma palgast meie peale raisanud ja üks jäi kuskil pargis maha? igatahes viidi meid vahepeatusega taksoga maja ette ja täna hommikul on meil kõik raha alles.
-"kiisu."
-"no kiisukiiissuu."
-"ma tulin suitsule."
-"ma tean... hahahahahaaa."
-"mida?"
-"ei ole selline elu meil nagu."

My peepee go whee.

homme on siis minek ülikoolilinna ja ilm on muidugi seniidis. ja otseloomulikult on mul vaja mingit tasemel paska teha suures koguses enne minekut.

You look so wasteeed maaan.

sellise ürituse jaoks oli kiili hardline pidu väga heal tasemel. samas kui oleks seal kohal teadnud, mis mind ees ootab, oleks ma arvatavasti veelgi enam end välja elanud. kui sa oled viimse väsimuse etapi ületanud, saavutad sa nö ekstaasi oma keha enam mitte tundes. kodus ei olnud ma võimeline pead hoidma ja see on ka omaette tase.
energiajook hoidis mind voodis üleval kui kell 02:26 sain ma kõne, mille üle ma pool tundi naersin, kuna lihtsalt ei saanud aru, mis sel hetkel õieti juhtunud oli.
siis ma sain aru, ma ei maganudki ja mitte energiajoogi pärast. kuidagi lihtsalt ei suutnud. lõpuks kuue paiku sain ma ehk paar tundi und ja ärgates olin ma võimeline kellelegi noa sisse lööma. mul oli kindel infokogum, mida ma olin motiveeritud välja valama aga koha peal kadusid kõik sõnad ära. sel hetkel ma lihtsalt soovisin, et see oleks juba läbi. nii palju mõtteid ja emotsioonide kuhi väljendusid täiesti külmas olekus.
ma ei tea, kas ma tegin õigesti ja mul on vastik selle peale mõelda.

It's alright.

see on nii imelik, kuidas mingi inimene on kogu aja olnud kuskil lähedal ja sind pole absoluutselt huvitanud tema olemasolu, kuni üks hetk sa imestad, kuidas oled suutnud ilma temata elada.

A vähemalt koer ei lakkunud sitta mu perselt.

eile õhtul pass outis sain ma kolm kutset, kaks neist olid baari ja ilmselgelt ei olnud ma suuteline end üheski suunas liigutada. veetsin aega peavaluga ühe silmaga filmi vaadates.
täna sain tatsuga kokku, keda ma ei olnud nüüd pool aastat näinud. välimus on teine aga iseloomult ikka sama. samas ta on end kätte võtnud nüüd, mida ei saa muidugi eriti minu kohta öelda (kuigi ma pole kunagi lasknud asjal täiesti käest ära minna). samas ta võttis liiga hilja nagunii. juttu jätkus ja nägin veel kahte tuttavat, kes tulid väga suure üllatusena mulle. üks nendest esitas mulle natuke liiga otsekohese küsimuse, nimelt 'kas sa oled joodik või? või mis sinust nüüd nagu saanud on?'.
õhtul jagasime juniga lapsepõlve mälestusi ja leidsime humanast igasuguseid põnevaid asju ta rebasele (ja endale?).

Läks hästi.

gsdrügdfpõõõõõõõ öööööäää blö.
retsimise teine päev oli hoos, kolmandal enam ei viitsinud. eile/täna oli rebaste pidu pirital. tulime kohale liitrise lauakaga ja kuna algus oli nii põnev, jõime me end poole tunniga suht laua alla. tantsu oli palju, tutvusi ka, kuigi täna enam inimesi ei mäleta. väike jalutuskäik randa ja väike pakk kõndimise pealt. a viina peale võtmine tegi kõik korda. sain omale huvitava komplimendi kulmude kohta ja huvitava pakkumise midagi teha. meeste häma. tantsisime tegelt suht sensuaalselt, nii et can't blame 'em.
kell kaks sai üritus läbi ning me suundusime jussi poole. um tund aega kõndimist ja sõnumite lugemisega oli raskusi. koha peal puhusime mingit kummimadratsit täis ja nii halba magamist pole mul ikka tükk aega olnud. pool üheksa hommikul lahkusime varkki majast, jättes jussile salvrätiku peale saksa keelse tänukirja. bussis saatis meie pohmelli ilus viiuli muusika ja mitte miski ei oleks suutnud olla tol hetkel valem. linnas veendusime jällegi, et burks ja kohv on elupäästjad ja tegelikult ma ei plaaninud end kell 11 hommikul IS'i proovikas jälle kasti juua. tundub, et nii siiski läks ja läks hästi, viin läks alla hästi. sander tuli mingit heleni rotitud rummi jooma ja me pidime lõpuks lahkuma. kokkuvõttes tuigerdasime me kell 1 päeval vanalinnas ja peale pikka mõtlemist toiduosakonnas, otsustasime lõpuks minna koju.

Kohtus näeme.

retsimine on qnn ja mul ei läinud vist kõige halvemini. saime igsuguseid uusi tegevusi kogeda ja peale söökla pesu, põgenesime oma mitte just igapäevase meigiga linna, kust sai natuke suuremas koguses tähelepanu kui tavaliselt. homme lubati hullemat ja pidu toimub vanglas?
-'haha kulm!'
-'mmida, ei märganud -__-'

Rebaseniru on ala(s)ti valmis.

hakkas pihta mitte nii oodatud rebaste nädal ja huiang here we come. plakati ja hümniga jäid inimesed rahule, hästi. on palju asju, mida peaks tegema aga mida ma tõenäoliselt ikkagi ei tee ja tundub, et mitte midagi ei suuda praegu mu tuju ära rikkuda. koolis läks kiirelt, samas põnevalt.
peale kooli veetsime noormehega aega mingit head asja süües, kohvi juues ja lapsepõlve jutte rääkides. ja otseloomulikult magas noormees oma autokooli maha aga kõik on händel.

Turban hein.. Saddam Hussein?

täna oli üsna sisukas päev. ärgates kohe raamatu kallale, siis pilte ära tooma ja plakatit tegema. sann tuli mulle nö appi ehk tegi snuusi, lamas ja vaatas pealt, kuidas ma liimimisega failisin.
suitsupaus, nägu pähe ja heleni juurde hümni mõtlema. mõtlemist alustasime 'laulus peab kuskil olema turban' ja appi tuli veel võõrsõnade leksikon, kust me jällegi täiendasime oma ebavajalikku sõnavara ja rõõmsalt kasutasime seda ära milkshake'i hümniks ümber tegemisel. läks kiiresti ja edukalt.
sõitsin koju briti kultuuri tööks õppima, kuni tuli juni, kes mulle ülihead isetehtud pitsat tõi, veetis minuga armsalt paar tundi ja ära minemisega oli raskusi. ja kõik on kuidagi nii armas ja selline ma ei tea, tagasihoidlik ja ilus.

Enda arust ei ole sulle käimise võlgu.

käisime rockstarsis, kuna tundus, et oli aeg. IS on ikka suht nexus ütleme nii, jäid kõigile täiega alla.
h: ma ei võta kitarri kättegi, sest ma tean, et NII ei mängi ma elusees ja seega pole mõtet.
veel oli mul kerge alakafail õluga aga kõik oli kuidagi händel. hiljem oli protestis või õigemini seal ees pisike kari inimesi ja kohtasin igasuguseid tuttavaid nägusid k.a. eesti politseid. mingi ühe paiku jõudsime minu poole ja toitsime näljas mehi, kes otseloomulikult ajasid suurema osa toidust maha. juni suundus koju ja sann teadmatusesse, nagu iga reede. öösel ärkasime päris viisteist korda ja üks kõnedest oli siiri poisilt? hommikul ärkasime õhust tekkinud pohmelliga ja sann tuli ka tühja passima.
homme võiks ärgata ja kuskilt taskust inspiratsiooni välja võluda, rebaste hümni jaoks.

'sina + helen + mingi tegevus = kõige hullem asi üldse.. a heas mõttes ikka.'

Teen sulle mašžaaži, ütle kui sul valus ei ole.

oleks just oma tooliga ümber kukkunud ja ma eeldan, et see on mu tasakaaluhäirete uus level.
kadriorus on ilus praegu. seal oli väike istumine keleni ja kanniga.
tänane päev möödus kolme kohvi, kirsijoindi ja snuusiga. snuusi koha pealt, ühele herokale ära öeldes tuli teine.
käisime juniga mingis vip kohas ja türa temaga on ikka nii kuidagi.. olla.

Lõuaga vastu lauda olemine.

mul närv nüüd nagu eesti lipp kuradi toompeal: iga hommik ajatakse püsti. see eest tänan ma jumalat ja mtv'd, et ma olen nüüd gümnaasiumis ja huiamine on langenud 20ne protsendini, see eest igasugused kooli välised, samas kooliga seotud tegevused, ja lisakoormused on täiesti tipus. ehk jõuab talvel trenni kui on külm ja pargi pingil ei ole enam võimalik rahulikult suitsu nautida.
eliitkool sunnib normaalseid inimesi hommikul kohvi ja päeval mingit murumaitselist energiajooki sisse ajama. ei tunne rõõmu ei ühest ega teisest.
eks see kool on päris piin kui mõtled, et sellel samal ajal võid sa olla kuskil mujal ja teha palju meeldivamaid asju kui kuulata antiik kreeka pille, mis kõlavad nagu keegi üritab varvastega kitarri mängida.

Mm sul habe ka?..seks.

ma arvan, et kõige paremini kirjeldab mu olekut praegu sõna 'naksis'. nimelt käsime inglismaal õppimise konverentsil ja lause, mis võiks kirjeldada neid koole oleks 'mina olengi kunn lossis'. päris masendav on isegi üritada võrrelda sealset olekut eesti omaga. mul on praegu nii palju öelda aga kuna ma ei tea, millest alustada ja millega lõpetada, või kas ma üldse suudaks, siis ma hoian end tagasi.
üleüldse liblikad kõhus on päris homo ja ma ei ole nagu tavaliselt see, kes neid sinna sisse laseb, aga ei anna nagu midagi teha kui nad nüüd seal lihtsalt on. no lihtsalt on.
a ma olen suht kindel, et ma olen lõpuks nüüd midagi head ka ära teeninud. tundub, et siia maani on mul munnihunnikuga teemad olnud.

Julmalt.

tere, päris lampi tulid nagu. samas tundub, et õige kuidagi.
pildi kohta nii palju, et see kirjeldab paremini. sõnad on pask.

Sa võid nüüd 'ei' öelda.

ma tahaks öelda, et ma ei olnud eile kinni aga valetada pole ilus. eile oli palju viina-laulu-tantsu, martini sünnipäev ja birgitta(?). aga täna on selline tunne nagu päeval peale seeni: no hui oligi nii.
lähen vooluga kaasa.

Play no games, say no names ever since I broke up with what's his face.

kooli 'kodune' konverents kumus. tundsin end vanurina, et suutsin seal kolme tunni jooksul mitte ära surra kannatamatusesse. siiski oli meeletu tahe toolide vahelt minema roomata või midagi sarnast, mida ma mittegümnasistina oleksin teinud.
lõpuks ometi oli mul ld ja ma sain asfaltisse sukelduda. jah, nii idiootne kui see ka ei ole, olen ma elu aeg tahtnud asfaltisse sukelduda. ei meeldinud, pime oli.
kuna me ei tormanud sööma, eeldan, et oleme ikka veel kirillova druzjaad ja oleks tahtnud täna kumus rutuga mingit vestlust arendada aga minult tuli suitsuaroomi.