wasted ppl, it's a happy day shalala-wohoo-yay!!

me läksime nüüd lõpuks heleniga uisutama.
niipea kui me omal uisud jalga saime, saime aru, et see oli nii totaalselt vale mõte. alguses oli see tõsiselt jube. me polnud mõlemad sada aastat uisutanud ("ma pole sada aastat suitsetanud...uisutanud!") ja kõik raskelt skillisid seal.
aga polnudki nii hull, sest mõni aeg hiljem saime meiegi hakkama jälle ja tegelikult uisutamine on nii nunnu tegevus ju.
ja ha! in your face! me ei kukkunud kordagi!

-____-

vaheaeg annab mulle nii palju aega, et ma teeks kõikvõimalikke asju, mille pärast ma vingun kooli ajal, et ma ei jõua neid teha. ja alati kui mul lõpuks tekib see aeg ei tee ma lihtsalt mittemidagi.
vot, pm nii ongi. ma magan pool päeva ja siis mõtlen, et reaalne oleks linna minna ja siis leian mingi nõmeda põhjuse kodus nolife'imiseks. näiteks õues on liiga külm. kuigi tegelikult kui oleks suvi, läheks ma kasvõi üksinda kuskile.
ma ise tunnen ka kui igavvvvvvvvvv ma olen. mul ei ole isegi siia midagi kirjutada.
gõrrrr.

ja jõulude kohapealt võin ma ka öelda, et see oli meie kõige tüüpilisem pereüritus.
vanemad olid väga vaimustuses "oi kui ilus sa täna oled", sest ma omale näo joonistasin. noh, kes neid süüdistada võib, nende tavaline vaatepilt olen mina hommikul. ma tegin oma töö ära: istusin, sõin ja olin vait.

An image I don't care to be.

oh võimas jõuluaeg!
jõulud on rahulikud perepühad, piparkoogid, kuused, ehted ja soojus.
jõulud on imedeaeg!
ma arvan, et minu iga aasta jõulud on tõestuseks sellele, et eelnevalt mainitud faktid on reaalsed ainult filmides, mida iga aasta televiisorist lastakse, et inimestel tekiks ettekujutus, millised jõulud peaksid olema ja võib-olla kusagil isegi on.
ma võin julgelt öelda, et ma ei salli jõule. ma sallin ainult vahel seda jõulutunnet, mis mul healjuhul juulis tekib või wasted-kuuse-ümber-tantsimist.
lund pole ka.
olen jaa nõme ja vingun ja blöblöblö.
aga teile siiski
have a green christmas & a trippy new year!



i ain't lookin' at no other dudes,
maybe cause i love you.

Kõige parem jõulukink on perioodne-blönn VERIKÄKK!

niisiis eile käisime me mahtras/juurus ?
igaljuhul käisime me juurus mahtra muuseumis..midaiganes.. ma olin lihtsalt õnnelik, et me saime süüa. juba bussis ajasin ma omal küpsiseid ja seenekomme sisse ja lõpuks oli selline hetk, kus ma sain oma väga kaua oodatud praadi. love @ seoriin! praaaaaaaaaaad! nii et me olime väga täis ja mitte alkoholist täis. alkoholivabad tüdrukud nagu me heleniga oleme (ei, see ei ole sarkasm).
õhtul oli koolipidu ja muidug bag'i esitus oli väga vapustav, eriti kui nende laulus oligi päriselt "bag-bag-bag!!". keegi eriti minu klassist ei tulnud ja ega ma ise ka väga ei tahtnudki minna aga see oli panni süü. seal oli meeletult inimesi, kes loogiliselt mõeldes ei peaks seal olema ja isegi see väga wasted pilguga steni sõber, kellega me kord trippinud olime. sann sai mulle päris mitu korda mõnitavalt maazikazz mazzu öelda ja ta enda silmad olid kirjeldamatult punased ja ta väitis, et kõik on selge.

täna oli selline tore päev nagu aktuse-päev.
sain mõned rohelised jõulusoovid (soovisin neid ka teistele) ja oma mitte nii-tahetud-tunnistuse.
alles heleni juures saime me aru, et nüüd on vaheaeg.
helen: "midavittu, nüüd on vaheaeg ju"
koos: "oushiit"
jõime glöggxi, sõime palju krõpsu ja vaatasime shrooms'i. kuigi ma ei ole õudukate-inimene leidsin ma siiski, et see film on geniaalne. see ei ole selline tüüpiline õudukas kuigi alguses tundub. arvatavasti kui ma oleks lõpplahendust teadnud oleks ma seda veel rohkemgi teistsuguse pilguga vaadanud (täiesti kaine inimene leiaks, et see on siiski täiesti tüüpiline õudukas). ma jäin rahule, ainult film võiks pikem olla.
töö saime me ka.

Elu boršši, бич!

kõik on nii perses, et ma ei oskagi midagi muud teha kui lihtsalt ajada haiget shiiti ja olla imelik ja naerda ja muidugi palju süüa.
gotta do what we do best.
äkki veab siis võimidagi.
seega:
HÕHÕHÕHÕÕHÕHÕÕÕÕÕÕHÕHÕHÕÕÕ :DDDDDDDDDDDDDDDDDDDDDDDDDDD

I'll give up on this, I'll give up on you.

niisiis räägiks natuke sellest veerandist ja koolist üleüldse.
kui väga ma ei tahaks teha kõik korraga mõistan ma, et minu puhul on see täiesti võimatu.
nagu helengi mainis "kõik ained, mis eelmine veerand olid halvad, on paremad ja vastupidi" (v.a ajalugu, mina selle üle kolme ei saa). ja see on muidugi väga nõme kui mult küsitakse mida ma selle aine saan ja hiljem mainivad, et nemad saavad viie vms. või teine häiriv asi on "ma olen nii sitt õpilane, ma ei saa edasi, see töö läks mul persse ja ma ei oska seda ja toda" endal tunnistusel hinded, millest mina võin ainult unistada. ja veel on üks nõme fakt, et pm kui ma ei teeks üldse midagi oleksid mul ikka samad hinded. ja nüüd tekib selline küsimus, et kas ma olen lihtsalt debiilne või? võtke nüüd mu võimete-testi tulemused ja pistke need omale... mina ei leia enam tõesti mingit muud vabandust.
henri ja tõuk tõstsid mu tuju oma юханзуказ сянц, rape-sukazz jutuga ja käeinimesega ja peagi viskasin ma need mõtted peast välja aga ma teadsin, mis mind kodus ootab. ema on pissed muidugi. vanaema.. no ma ei tea, mind ei huvita, ta on kogu aeg pissed ja sisestab omale mingeid asju, mida ta ise välja mõtleb. eks ma olen ka süüdi aga ma arvan, et minule peaks minu elu kõige rohkem korda minema.
vanemad on tülis ja ma elan oma mälestustes.
helenit polnud ka koolis aga kui ta mulle helistas tundus, et tal on ka paha.

I find myself just fillin' my time with anything to keep the thought of you from my mind.

vahel lihtsalt ei ole hea.
ei peagi midagi juhtuma, lihtsalt tuleb meelde, et ei ole hea. juba ammu ei ole.
on palju asju, mis on teistmoodi kui ma tahaksin, et need oleksid. vahel mul on isegi tunne, et neid oleks veel võimalik kuidagi parandada aga siis reaalsus viskab mulle telliskiviga näkku umbes samamoodi nagu steni juures mandilõhn.
ja muidugi sellele võib lisada meeletu stressi ja pinge, mis tegelikult ei tohiks olla seotud nii südant soojendavate pühadega nagu jõulud.
loomulik on, et igasugused muudatused põhjustavad stressi aga jällegi juhtub sada asja korraga. ja eile olin ma lõpuks nii läbi kui koju tulles mulle lihtsalt näkku visati "SINUST EI SAA MIDAGI. SA OLED MÕTTETU, KÄID OMA VÄRDJATE SÕPRADEGA JOOMAS JA TEED KÕIK VALESTI". no mul oli kergelt piss off ja ma läksin ema juurde, eks mingit toetust otsima ja ütleme nii, et selle ma sealt ka sain.
see maja ei ole mulle enam kodu.

XIX, et...

niisiis lugemiskontrolli, mille me reedel kirjutasime, saime me kolmed. tõesti üllatav. ettekanne ühe n'iga ikka ei kirjutaks aga nagu näha kirjutaks ikka.
aga see ei loe kuna laupäeva hommikul liikus mõte jällegi ülihästi ja just siis kui ma oma lemmikuid võrrandeid püüdsin lahendada (mis sest, et nüüd ma ei saa jälle midagi aru). pole hullu.
koolis suutsime me jällegi leida heleniga mingi põnevama tegevuse, täiesti hoolimata, mida terve klass arvata võib. me kottimas. ja siis unistasime sellest, kuidas me suvel tartus korteri üüriksime ja lihtsalt oleksime (lehtse pole ka paha aga küll jõuab igalepoole).
otsisime pusasid ka natuke aga ei.

Aeg leida oma koht.

ma olen kõigest kaks päeva elanud nüüd oma vanaemaga ja ma juba ei tea, kus mis asub.
esimese asjana hakkas ta kõik ümber tõstma ja ära viskama elutoas.
täna hommikul sain ma aru, et pean päästma oma asju, oma territooriumi ja oma privaatsuse.
aga kõik see parandab meie suhteid emaga. kuna me ei näe üksteist iga päev on meil rohkem tahtmist üksteist üldse näha.
kohe kindlalt on mul ka kasuisast kahju. ta ütles, et on nii igav ainult emaga elada nüüd. juba täna oli tal mulle meeletult elamusi rääkida "sa ei tea, millest sa ilma jäid. täna hommikul kassid keppisid katusel. näe ma filmisin ka." ja helen veel ütles, et ta näeb nii vana ja tark välja.
ma ei saa siiski vaadata, kuidas kõik ümber paigutatakse ja ära visatakse, ma lähen välja.

mum says i'm just like my dad,
never knows what i do, never knows where i'm at.

Peeruvalguses rehetare aka. vaata me moodustame võrdhaarse kolmnurga!

wake n' bake oli täna liiga õige tegu ja siis kirjutada lugemiskontrolli lihtsalt mitte aru saades, mida sa üldse teed.
lugemise ja meeldejätmisega oli ka veidi probleeme. aga sellegi poolest olin ma tunnis vait ja täitsin mingeid töövihikuid.
väga vale aeg oli ka bioloogias jutustamiseks.
-"miks sa minuga ei räägi?"
-"mul ei ole mitte midagi öelda."
loodan, et tädi otsusel oli jällegi minust kahju ja ma sain vähemalt kolme. ma ei viitsinud küsida, mis ma sain. it's just not worth the fuckin' effort.
pakun, et helenil oli ka meeldiv ühiskonnas jutustada (ma ei jaksanud tema käest seda küsida, ma olin liiga omas mullis).
peale kooli läksin ma otse koju, sest ema tuli tagasi koos vanaemaga. sain palju süüa, juua ja ma tahan meeletult magada.
sten kutsus õhtul ka põletama aga ma nüüd veedan meeldivalt aega oma perega.
siiski kasuisa sai emale rääkida kui tubli laps ma olen see nädal olnud. meeldiv.

Aiaiai olen noob.

täna juba ärgates tundsin, et tänane päev nii edukas ei ole.
üritades äratuskella ära panna hommikul ajasin ma oma veeklaasi ümber otse omale koolikotti.
matemaatika tunnikontrolli sain ma kahe, väga üllatav.
4 punkti 18'st, väga üllatav.
koolis ei olnud söödav söök ja ma tahtsin, siia maani tahan, omale hullu praadi sisse ajada. hästi suur, palju kartuleid, hea kaste, hull salat ja liiter kokat.
kool oli kuidagi probleemne koht täna.
hiljem oli kõik hästi hea ja ilus ja kodus on ka hea, soe ja kasuisa teeb mulle kartuleid ja kastet.
-"silmad?"
-"punased ja sitaks läigivad."

ikkagi raamatukogutädile ajasime me hullu paska.
raamatukogutädi: "kes selle eest maksis?"
koos: "mina!"

E-STONEYA aka. head esimest adventi piiplid.

see nädalavahetus jääb meelde. muidugi kindlasti mitte üksikasjalikult aga üldiselt peaks vist jääma. igaljuhul kuna mul hetkel tundub, et ma mäletan...

laupäeva õhtu.

kõik, mis ma mõtlesin "..shiit külm on.." ja tõepoolest oli. samal ajal kui helen ja karoli meeldivalt veetsid aega kuskil afterpartyl pidin ma olema kuskil mujal. aga ma ei keskendunud sellele, lihtsalt "..shiit külm on..".
kodus oli mul valus, ei alguses ma lihtsalt ei tundnud oma keha ja siis hakkas valus.
läksin kuuma vanni, ja kui väga ma ei tahtnud sinna lihtsalt jääda, miski muu sundis mind välja ronima.
õige muusika, õige tegevus, tuleb helen. ja peagi ma mõistsin, et õues poolsurnuks külmetamine nii oli seda väärt.
siis laulud rääkisid ise meie eest.

laupäeva öö.

helen ajas omale kaks šokolaadi korraga sisse, ma läksin pidžaama väel välja õuna ära viskama.

pühapäeva hommik.

ma tundsin, et ma ei taha ärgata aga ma ärkasin ja magada ma enam ei tahtnudki. tegime end korda ja vaatasime, et kell on nii vähe ja hakkasime venitama. see ei olnud sugugi raske, olime sellega juba väga harjunud.
venitasime ja oleks ka edasi venitanud aga kell oli nüüd liiga palju. viis sekundit asjade pakkimiseks. ma teadsin, et nii ma unustan midagi aga põhiline oli "raha olemas, telefon olemas, võtmed olemas, suur ja väike kott olemas".
kergelt joostes õues tuli mul või helenil meelde, (ma ei mäleta, meil oli seal kokku üks pea kahe peale, vähemgi veel) et meil ei ole pabereid.
ja muidugi on ainsas poes tee peal on "avarii". ma küll ei tea, mis avarii võib sellises poes olla aga igaljuhul tuli kähku mõelda, buss tuli 15 minuti pärast ja meil olid ainult paberid puudu.
jooksime sobivast putkast läbi ning viie minutiga tegime extreem-wake'n'bake'i.
jooksime bussi peale, peal ei olnud mingit silti, et see tartu buss oleks. nägin aegluubis, et bussijuht tegi ukse lahti ja ma hakkasin küsima, kas see on tartu buss, kuid enne kui ma olin võimeline seda tegema, suutis mingi naine öelda, et see on õige buss.
"taha, taha, kõige taha". äkki istub minu ees tuud, vaatan, et "ouushiit" tüübil oli hull falgi-sõjaväe shiit seljas, vaatas mulle otsa ja teine asi oli "whoa shiiiiiit, eii mis pupillid!!". tõesti need olid alles pupillid. ta ütles mulle "tere", vastasin talle ja me läksime kähku taha.
silmatilgad ja me sõidame.

pühapäeva päev.(haige pealkiri)

peatus keilas, kust tuli igast inimesi.
mida rohkem me tartule lähenesime, mida selgemalt ma nägema hakkasin, seda rohkem hakkasin ma aru saama, et see tuud ongi retard, nagu helen ütles, mitte putsis.
järeldasin ma seda sellest:
1. see tuud tegi endast bussis pilte JA MEIST HELENIGA!!
2. see ei ole võimalik, et keegi niiiiiiiiiiii putsis oleks.
igaljuhul me tegime apelsinimaja juures peatuse, kust ma varemgi hääletanud olin, ja sealt ostsime omale sitaks munchies, kuna ma jätsin toidu koju (ma teadsin, et unustan midagi).

pühapäeva õhtu. (tartus)

falgi piiplitega oli ikkagi liiga parakas olla.
tegime igast asju, saime munchies ja 12 minuti pärast pidime tagasi bussi peal olema.
kuskil lumehanges põletasime.
me sõitsime turbokiirusega, nägin aknast rohelist aeda ja vaatasin sellest läbi nii, et see kadus.
ja üldse nii, hästi chill oli, ma ei viitsinud isegi naerda. "they don't get lazy, they realize that it's just not worth the fucking effort."

pühapäeva õhtu. (tallinnas)

lõpuks kodu, kus ootasid mind mu head sõbrad vedelik, munchies... ja õlu?
nojah nii oli see põhimõtteliselt the-never-ending-trip.
kunagi läksin ma magama ka.

esmaspäeva hommik.

hea, sügav uni ja hommiku-silmad ülihaiged.
koolis füüsika töö. ma sain nelja, kuna mõte jooksis ülihästi. tegin veel helenile ülesande.
ma ei mäleta, millal ma viimati füüsikat oskasin ja inimesed räägivad veel, kuidas mu ajurakud surevad.

esmaspäeva õhtu.

raamatukokku me ei jõudnud, etendusele ka ei jõudnud aga jõudsime vaadata half baked'i minu pool. korralikult kõrgel ja peas on lihtsalt WTF.

But we be burnin' not concernin' what nobody wanna say.