Ozzland aka. shake the stress away.

eile oli huvitav.
nii õhtul läksime heleniga kuskile õismäe kooli, kus esines heleni õde.
kuigi me mõlemad juba leppisime sellega, et heidi (heleni õde) võib seal sitasti tantsida, võin ma öelda, et nad konkreetselt ületasid seda ja neil läks väga hästi.
eks ühed tähtsamad asjad esinemise juures on julgus ja enesekindlus. kui seda pole, ükskõik kui hea tants ei ole, ei jäta see mingit muljet.
niisiis kui me seal istusime tundsime me mõlemad end väga ahistatuna, kuna mingi hallipeaga oss pildistas meid ja tema ja ta sõbrannad passisid meid kogu aja. eks see on mingi õismäe-piiplite asi.
igaljuhul väga üllatav oli, et hiljem lasti seal mingit träänzjumpstyle'i aga normaalset muusikat oli ka. noh kapidesse panna üle saali on ka põnev.
täna mu keha sureb ja kael ei liigu aga see oli seda väärt.
ja muidugi ei saa mainimatta jätta seda, et lõpuks tuli sinna ment ja kõik pandi puhuma (yay).
me saime selle toru, millest me hiljem suitsu tegime.
nad ise ei tea ka kui geniaalseid asju nad meile annavad.
ps. meid kutsuti nüüd kuskile teisele õismäe peole :D

Imeilus võrrand, ime!

ha! keemia töö tuleb 5+ või viiiiiiis plusss?!
aga kindlasti tänaks henrit, kes nädal enne tegi sellest tööst pilti unduski kontrolltööde raamatust ja mul oli see töö pm. peas. väga ilus.
suht imelik oli seda viie minutiga ära teha kui tavaliselt läheb mul veerand tunnist lihtsalt "midavittu" peale enne kui ma tegema hakkan.
koolis oli tavaline naermine mõttetuste üle ja peale kooli heleni juurde.
tahtsime minna poodi ja kuna koeral oli suur nagu SUUR häda, siis pidime ta kaasa võtma.
see tüüp on kirjeldamatu tripp. sellist ekstaasi pole ma varem kunagi näinud.
kui ta oskaks rääkida näeks see välja umbes "OMG DUUDE, WTF, SNOW!! OMG STUFF!! DUUUDE LOOK AT THE STUFF! ALL THE COOL LOOKING STUFF!!" - "what stuff?" - "EEEEVERRRYTHING!!!"
"ostsime igast sitta ja ajasime omale seda sitaks sisse" heleni juures. vahepeal oli jõulutunne ka aga ainult korraks.
vaatasime mingit filmi ja ma trippisin koju.
hetkeseisuga lähme me laupäeval mingi falgi (4xs või mis see nüüd on) meeskonnaga tartu. ma ei taha teada. see võib tulla liiga hull arvestades fakti, et ema läheb juba see nv minema!

Sina ütled midagi?! Mina teen rõve sonX !!

ülidselt on nii, et meie book'i räpid edenevad väga hästi. piisab vaid sellest, et üks inimene natuke meie aju nussib oma türanahuilitsmidavittusateed-idiootsusega ja ketsil ja helenil on kohe palju öelda ja parem on seda kirja panna. aga me leidsime, et see arendab meid rohkem bioloogia ajal kui bioloogia ise. parem ju mõelda riime kui niisama lakke passida? ja tädi otsus ei tohi õiendada, sest naermine on tervislik. pealegi kui ma muusikat kuulaks (nagu tavaliselt tunnis) teeksid kuulmeluud "lõka-lõka" ja ämblik tuleb teeb "krõmpsa-krõmpsa", vannis teeksin "lopa-lopa" ja kõigil oleks "väga suur paha olla", seega ta võib olla "kussu-kussu" ja lasta räppe edasi kirjutada ja seeni ja taimi joonistada ja midaiganes veel inimesed peaksid bioloogias tegema. aga kuna "üheksas klass on alati olnud kõige tähtsam terves koolimajas", peab ta korda majas hoidma. huvitav kui me nii tähtsad oleme, miks me nii hilja näiteks süüa saame? mul on kõht alati nii tühi ja siis lõpuks saan ma oma tasuta hernesupi, kassisupi, juuksevärvimagustoidu või mingi muu meeletult maitsva asja, mida meie cock'a-tädid viitsisid või pigem ei viitsinud teha. mina tahan minna sinna kooli, ma ei mäleta, mis selle nimi oli, millest pann rääkis, kus head toitu saab. munchies on koolipäeva väga tähtis osa ja kui kõik sellised väikesed plussid miinused on, miks nad imestavad, et lapsed ei taha koolis käia? tahaks näha, kuidas nad ise oma liimiriisi söövad. õpetajad muidugi kasutavad ära seda, et nad ei pea puhveti järjekorras ootama ja saavad omale päevapraadi osta. aga mina, kõige tähtsama klassi õpilane, pean ootama selles nö järjekorras kus pihkupeksjad nagu mario linno (kas on tallinnas üldse inimesi, kes teda nüüd ei tea?) trügivad, et meeleheitlikult veenduda, et libestit puhvetis siiski ikka veel ei müüda.
jõuame jälle selle juurde, et kui ma ei käiks eliitkoolis, kus on 1600-midagi õpilast, vaid nagu vanas koolis mingi 500, siis ma saaks vabalt oma toidu kätte (aga ju kindlasti oli ka mu vanas koolis selliseid pihkutagujaid, lihtsalt avastamata). ja kui ma ei käiks eliitkoolis ei peaks ma kuulama sellist vingumist, et keegi nuttis viis päeva, sest sai nelja kui mina oleks seitsmendas taevas.
ja matemaatika töös ma imesin 120%.
ma ei tahtnud täna üldse nii palju kirjutada aga mul on alati midagi öelda.

Pealkiri.

ma tunnen end tühisena. ei, ma ei ole mingis tüüpilises pubeka masenduses, ma lihtsalt tunnen end maailma suhtes tühisena. igaüks meist on siin selleks, et midagi teha ja mida me teeme? ma tunnen enda mõttetust. muidugi peaksin ma mõtlema, et ma olen kõigest 15 ja oma elu jooksul jõuan ma midagi ära teha aga ma ei näe enda tulevikku. jällegi jõuan ma selleni, et mul ei ole eesmärke. ma ei kujuta ette, et ma peaks terve elu mingi ühe kindla asjaga tegelema. juba mu iseloom ei luba mul seista ühe koha peal.

veel tunnen ma saatuse ebaausust. mul on endalgi häid näiteid, kuidas haritud inimestest midagi ei saa ja kuidas inimesed, kes seda ei vääri, elus läbi löövad. selleks et läbi lüüa ei piisa vaid haridusest, on vaja ka tugevat iseloomu. eriti nüüd kui enam ei tohi nii lihtsalt usaldada. aga tegelikult löövad elus läbi need, kellel lihtsalt veab.

igaljuhul kavatsen ma tulevikus ise endale süüa teha, mul ei ole vaja viit kokka. lihtsalt ma tahan, et mul oleks selleks võimalus ja aeg.

veel üks probleem oleks see, et nüüd kui ma 15 olen, tahan ma võtta noorusest kõike, mida võtta saan. ma ei taha end noorelt segaseks õppida, siis tööl käia ja heal juhul alles pensionilt rahulikult võtta. me oleme noored ainult kord elus ja mina ei taha raisata seda ainult õppimise peale. kõik peab olema tasakaalus ja siia maani on see nii enamvähem ka olnud.

ma vaatasin eile filmi "dead man on campus" ja need kaks täiesti erinevat toakaaslast moodustasid kokku ühe minu.

Fuck this shit.

üldiselt on nii, et ma olen haige.
üldiselt on nii, et mul on palavik.
üldiselt on nii, et mul on väga kõrge palavik.
üldiselt olen ma solvunud. solvunud kõigi ja kõige aga eesotsas enda peale. mul on nii kõrini inimeste võltsist "kottimisest", mis mu elus toimub. äkki me kõik nüüd avame ilusti silmad ja saame aru, et arvamus minust on alati olnud väga vale.
tänases unes sain ma aru, miks ma teen kõike seda, mis ma teen. ma olen terve päev nüüd olnud šokeeritud sellest unenäost aga selles oli nii palju tõde, mida ma varem tähele ei pannud ja arvatavasti ei olekski. see unenägu hõõrus mulle otseselt nina alla kõike sellisena nagu see on.

Ninja-info-cards vs. Billie Jean.

-good afternoon class, today is a very special day for the americans! what day is it? ^_____^
-thaaaaaaanksgiving -_____-
jah, täna me teadsime, mis päev on (või teised teadsid, mul polnud õrna aimugi). aga rutu ju alati meeleheitlikult loodab, et me teame kõikvõimalikke inglise ja ameerika pühi ja millal need on ("it's all a part of your education"). ja ma tean ainult, et 4'th of july on neljandal juulil.
ülle jõudis tagasi oma reisilt ja hakkas jällegi aktiivselt minu ja teiste puudumistõendeid korjama.
mul on täna ära-tule-minuga-rääkima-lits-mind-ei-koti-ma-tahan-pausile-ja-mul-on-paha-tuju päev (heleni kohta see ei käi aga üldiselt teiste kohta küll).
tegelikult on viimased päevad nii olnud. vahelduseks võiksin ma unes näha midagi muud ka aga tundub, et jääb ära.

Düüd, näe palun võta sitajunn.

täna oli chill päev.
jah, just chill päev kui välja arvata see fakt, et ma jõudsin esimeseks tunniks (whoaaa oh oh) aga esimene tund oli joonestamine, kus ma sain oma viimase viie kätte ja nüüd järgmine nädal ma tundi enam tulema ei pea, siis ta tegeleb mahajäänutega jne. igaljuhul joonestamine on asi, mis mul suht välja tuleb ja ma isegi viitsin seda teha.
teine ebameeldiv fakt oli ühiskonna töö, mida ma jällegi viimasel sekundil tuupisin aga see nägi välja nii, et lena võlus välja kuskilt tööd (mõlemad rühmad) ja ma ilusti jätsin meelde kõik, mida meelde pidi jätma. võimalus on, et ma tegin seda isegi nelja peale.
ahjaa, kolmas ebameeldiv fakt oli see, et meie füüsika kodusedtööd korjati ära enne kui ma jõudsin maha teha, seega ma sain jälle kahe. kui eelnevates faktides oli midagigi positiivset, siis viimases ei ole. no pole hullu.
erinevalt minust jõudis helen neljandaks tunniks ehk ühiskonna tööks ja siis sain ma teada, et meil on ülejärgmises tunnis geograafia töö. tõesti üllatav, et ma ei teadnud, et meil töö on kui me kahruti-ajal oleme sitaks kohal olnud. ise hirmutas, et küsib iga tund, meeleheitlikult lootes, et siis kõik õpivad kuigi pigem me lihtsalt ei tule tundi? pole hullu, kahrut oli äge. peale geot tuleme klassi toome puudujate päeviku.
helen: "mind ei olnud tunnis, ma käisin arsti juures."
mina: "eee..."
kahrut (mulle): "sina olid tunnis?"
mina: "eee..noo..jaa, muidugi olin."
igaljuhul me lahkusime koolimajast peale neljandat tundi ja läksime heleni juurde. tegime kohvi, tegime suitsu. vaatasime heleni uut telekat ja kommenteerisime inimesi. siis jälle kohvi ja suitsu. käisime koeraga õues. heleni koer tripib. asi ei ole isegi geenides, piisab sellest, et ta on heleni koer. helen läks juuksurisse, ma tulin koju. pole hullu.

Vene keeles Frank on "süstlavahetus".

täna suutsin ma end alles kell pool 12 üles ajada, seega kool jäi vist ära.
helistasin peale tunde helenile, et öelda, et ma trenni ka ei tule ja:
-"ayo, käisid täna koolis?"
-"eii. oota midavittu, sa ka?!"
-"midavittuuu jaaa."
-"oh keegi siis ju ei arva, et see on imelik, et meid mõlemaid pole. ma mõtlesin, et sa helistad, et raskelt möliseda, et sa pidid üksinda koolis passima."
-"ee, ma mõtlesin, et saan kohe sinult möliseda, et sina pidid."
ei ole eriti üllatav.
värvisime emaga koridoris seinu paar tundi, siis käisime arsti juurest läbi ja lõpuks poodidesse.
kodu.
ema siiski pidas mulle veidi hilinenud loengu suitsetamise kohta hommikul.

Speak now or forever hold your breath.

i'll try not to be rude
this is a story about a dude.
see we met a year ago,
how & where.. you don't wanna know.
you were a friend of mine since then,
the real shit started when
a year later we got close,
thought it would be better,
it was worse.
doin' shit behind my back.
thought i won't find out? that's just wack.
damn i really believed all the things you said
and closed my eyes to things you made.
you never knew me, but now i know you.
i know all the shit you did & do.
so save it! i don't wanna know.
keep your apologies & go.
i too don't need this shit,
hope she's the one you're gonna end up with.
after all- all you need is a hole.
what a perfect role!
for that backstabber without a soul.
you should stop acting like you know what love is by now,
every girl knows that guys just wanna get high and go down.
you sayin' "i love you", damn that's just wrong
and it was like that all along.
you seem like a hard-hitter
things may look better when they're really shitter.
shut up! i don't care!
i know your whole life is a dare.
a fucking game with stupid rules,
made up by you and a couple of dudes.
you call them friends but wait,
when it came to the real thing the dissapeared like you said.
you know your life's now fucked up,
when someone asks 'sup?
you say everything's aight
but that ain't right.
i don't get all the whining,
you're not even planning to change.
it's easier to find shit in others
and they always need to have for you "another chance"?


cause i had to.

Simpeliga saad kaasa piraatfilmi!

ha! helen pidas vastu täpselt nädal aega. seega ma olen eriti uhke enda üle, et ma ei murdnud esimesena lubaduse nagu eelmine kord. ma pole nädal aega midagi teinud, (peale suitsu. ma armastan suitsetamist, ma ei jäta seda maha) kui noh välja arvata kerged õllejoomised kodus aga see pole midagi erilist. igaljuhul nädal on ka juba hea. ma siiski püüan kuu vastu pidada.
kuigi täna oli huvitav. istusime õhtul heleniga mäkis. simona lõi rusikaga vastu akent (jah, ma sain südamerabanduse). tuli sisse "sa oled mingi raskelt hgh? sul oli hull parakas praegu." natukese aja pärast tuleb greete "ou, sa oled sitaks kivis juu. su silmad on täiega punased".
veidi ebameeldiv on kui inimesed ei usu, et sa oled kaine.
ma ei tahtnud täna koju minna. peale sellist ööd tõesti. ema tahtis kasuisale veidi "trikki" teha öösel koju mitte tulles ja mul keelates talle ütlemast, et ma tean, kus ta on. enne kui see täiesti käest ära läks, ma siiski ütlesin. kasuisa on loomulikult suht pissed. pakun, et vanaema ka. "inimesed, kes peavad end täiskasvanuks peavad oma tegude eest vastutama" - kuna ta on mulle seda sisestanud, loodan ma, et ta käitub vastavalt.
aga esimest korda elus oleme me temaga sarnased ja ma mõistan, miks ta seda tegi. selleks, et näidata, mida ta võib endale lubada ja et näidata, kuidas on SITT. ta tegi kasuisale täpselt seda, mida mina olen alati tahtnud teha talle. ma olen õnnelik, et mul on jätkunud ajusid nii mitte teha ja tema jõudis seda teha esimesena. kui kasuisa suutis veel kuidagi olla, siis mu ema oleks ära pööranud kui ma nii oleks teinud. mis oleks siis juhtunud kui kasuisa oleks ka terve linna äratanud? igaüks peab oma tegude eest vastutama.
igaljuhul peale seda unustas ta sekundiga, et ma just hiljuti talle jälle suitsetamisega vahele jäin. ma usun, et see on palju väiksem asi kui see, mis tema korraldas.
mul on sada mõtet peas. ma ei saa aru, miks ma järsku selle peale mõtlema hakkasin peale lena pidu. see on kõik mant, hiiiigh'ge mant. igaljuhul ma mõtlen sellest KOGU AEG (mitte mandist).

I wasn't born with enough middle fingers to let you know how I really feel.

Everything means nothing.

ma olen väsinud.
kõik ütlesid, et see mõjutab mind aga ma olen alati mõelnud, et ma ju lihtsalt naeran selle peale. ma naeran kuna tean isegi, mis on sõltuvus. kõik teavad sõltuvust, lihtsalt need on väga erinevad. sõltuda millestki, sõltuda kellestki.
täna sain ma sellest aru. see mõjutab mind, see ei saa lihtsalt minna minust mööda. ja sain sellest aru kui vait ja pisarad silmis tassisin oma kasuisa koju. meenutas mu sõpru, meenutas mind. kuulates mu ema karjumas tundsin ma, et ta karjus minu peale. nägin enda ees seda, kuidas ta tassis nii mind.
aeg on läinud nii kiiresti. ma olen 15. kõik on hoopis teistmoodi ja nüüd muutub mu elu täiesti. kõik varsti kaob, lihsalt sekundiga.
täna öösel nägin unes enda elu täpselt sellisena nagu ma tahaksin, et see oleks. kõik oli ikka veel korras. ma lootsin, et ei ärkagi enam kunagi.
ma loodan, et mind päästab elus see, et ma olen enda ema tütar.
aga ta ütleb, et ma olen täpselt nagu mu isa. ma vihkan teda. ma vihkan, et ta veri voolab minus. ma ei taha olla nagu tema, ma ei taha teha nii.

Stare death in the eyes and say "whatever man".

ma ei tunne end hästi.

ma ei vii kunagi asju lõpuni. ma jätan maha kõik, mida kord alustan.
need asjad, mida ma maha sooviksin jätta, ma ei saa, ei taha või lihtsalt ei leia põhjuseid milleks.
mul ei ole kindlat eesmärki, kõigest hetkelised ideed ja pealegi jõuan ma reaalsusesse, kus kõik mu eesmärgid ja unistused on sama tõenäolised kui maailma rahu.
mul ei ole enesekindlust, sest seda surutakse maa alla sellega, et kõik, mis ma teen pole kunagi piisavalt hea ja ma tunnen, kuidas ma hakkan ise ka seda uskuma. see on lihtsalt kõige tüüpilisem ajuloputus: sulle sisestakse üht ja kõik muu hävib iseenesest.
kui väga ma ka ei tahaks osata põhjendada kõike, mida ma teen, ma ei oska. ja miks peaksin? miks peab igal asjal olema põhjendus? miks ei või olla "lihtsalt"? miks ei või olla "sest ma võin"? inimesed vajavad põhjendamist, et aru saada ja head põhjendust, et valesti aru ei saaks. miks peaksid üldse aru saama?
ma ei oska keskenduda, elan põhimõttega "küll hiljem" ja saan aru, et hiljem võib olla liiga hilja. millal hiljem? varsti topitakse mulle otseselt kõik nina alla ja kui kõik teavad, mis on neile parim. mis siis saab?
ma jätan asju tegemata kuigi tean, et tagajärjed ei ole head. kuigi tavaliselt riskin ma väiksemate asjadega võivad nad kasvada.
mu iseloom ei ole piisavalt tugev, et oma tahetele vastu panna. ma teen kõike, et minna oma teed ja keegi ei suuda mind keelata või takistada. see ei tundugi nii halb, kuid fakt, mis seda selleks teeb on: tavaliselt on see vale tee.
kui mul siiski keelatakse midagi teha, teen ma midagi teist, mis on katastroofilisem, et näidata, et esimene pole nii hull, selle asemel, et leppida ja oma mõttest loobuda.
selle asmel, et probleeme lahendada suudan ma alati kuidagi nende eest lihtsalt põgeneda. see väljendub kõige lihtsamates olukordades.

neid on kindlasti rohkem.

Tuud, varasta haamer!!

väikesed hullumeelsed ideed on esimene samm revolutsioonini.

Külmikus jalaga lõikumine ehk KUU AEGA EI TRIPI!

eilsest ehk 11.11.07 algab paus ja mitte suitsupaus vaid anti-mant. täpselt kuu aja pärast ehk 11.12.07 võime me alles uuesti lennata. sellest lubadusest siin tuleb kinni pidada (ja mitte nii nagu vaheajal). nii oleme üksteisele lubanud ja nii peab olema. kuu aega ütleme ära marijuanast ja õpime oma tahteid kontrollima. alkoholi tarbida ka ei tohi aga kuna me seda eriti ei tee, ei tohiks see suur probleem olla. ja kui cameli pakk otsa saab ei tohi uut kuni 11.12.07 osta EHK MINULT SUITSU EI KÜSI!

AGAAAAA OOIII KUI 11.12.07 KORD KÄTTE JÕUAAAABB!!!!!!!!

This is how it do, you is how it don't.

(esiteks blogi pealkiri!)

täna oli raske päev.

ärkasin ma kümne paiku selle peale, et ema astus tuppa. ma ei saanud aru, mida ta mulle ütles ja peale seda läks ta tööle. ma tundsin, et mul ei ole enam und aga väsimus oli. mu mõistus oli valmis koju tulema aga mu kehapohmell oli meeletu. juba ärgates olin ma vihane isegi kui ma veel ei mõelnudki. kui ma tunni pärast suutsin end voodist siiski püsti ajada sain aru, et nüüd on õige aeg kõik tagasi sisse lülitada. harjutades kõndimist, köögist leidsin raha. harjutades mõtlemist, sain ma aru, et see on selleks, et ma toitu ostaks.

üldiselt on asjad nii, et kui süüa ei ole, siis on tuju paha. ma tegin omale pelmeene.

esimene kord panin ma vee keetma ja ma sinna ma ka seda unustasin. tagasi jõudes oli enamik veest juba ära aurunud. teine kord läks kõik hästi (ma otsustasin, et parem on kui ma köögist enam ei lahku).

ma sõin pelmeene ja rääkisin msn'is ona-alexi ja heleniga, nad mõlemad kammisid. helen lihtsalt trippis teist ööd järjest ja ona-alexi nimi peaks vist juba kõik ütlema. ma ei tea, millalgi ma jõudsin poodi ka aga selle koha pealt on mul lihtsalt lünk. õhtul sain ma korraks lenaga kokku. ta tagastas mu vesipiibu, vihmavarju ja "tulemasina". käisime ta diivanikattega keemilises puhastuses ja seal öeldi, et sellega ei anna midagi teha. lena proovis veel stockmannist ta vanematele veini tagasi osta (absinth läks ka aga lena loodab, et vanemad seda tähele ei pane) aga ta ei saanud kätte. ma läksin tagasi koju ja kuna mu tuju ei ole just parim, ei tee ma mitte midagi täna.

Lena's super-wasted sixteen.

ma vajun kergelt ära ja selle ära hoidmiseks leian ma omale tegevust ehk kirjutan siia kui ülimegawasted lena sünnipäevapidu oli.

aga ma alustan üldse neljapäevast. siis tellisin ma reikolt meile neli. järgmine päev ehk reedel peale kooli pidime me selle talt ära ostma aga me ei saanud kuna kõik oli otsas. helistades läbi kõik võimalikud inimesed ei leidnud me kedagi kellel oleks. lõpuks läksime me nõmmele, kus me saime kauriga kokku. mainiks ära, et mu pea lõhkes mõtlemisest ja õues oli vihm ja külm. mingi sopa sees saime oma asjad kätte ja teine probleem oli joogid, mida me pidime nüüd ise ostma kuskilt. me kõndisime seal samas mingisse poodi ja me olime läbimärjad, ülivihased ja ära külmunud. kuna väljas ei olnud tore eriti inimeste seast valida, (veel eriti kui tänavad olid pm täiesti tühjad) küsisin ma suvaliste käest, et kas nad meile osta ei saaks. õnneks me leidsime üsna kähku ühe ülichilli djuudi. müüja oli megapissed ja peale seda närvitsemist ei olnud mul enam üldse tahtmist sinna peole minna, uni oli ka.

kuna me kõik tahtsime veel kodust läbi käia jätsime me oma asjad virru kuskile hoiukappi. (kes jätab selliseid asju virru?)

pool üheksa saime me uuesti mandi-pargis kokku ja läksime lena juurde. alguses lahendasime veidi õlut, tegime vessarit. mõne aja pärast tegime oma jointe. henri, kes on olnud selline eriline poiss, et temal marijuana ei mõju, (see on võimalik aga inimeste seas on see väga väike protsent) siis nüüd mõjus (õnnitlen) aga kindlasti oli see ka selle pärast, et ta jõi veidi üle. henri polnud ka ainuke, kes üle jõi. neid oli meeletult palju. selline tunne, et kõik lihtsalt ropsiksid. no meil oli heleni ja lenaga hea olla. ega me lihtsad tüdrukud ole. lena oli kõikidest kõige rohkem wasted. ta jõi ära oma vanemate veinid lisaks meie jookidele. ja ühe veinipudeli suutis ta lihtsalt maha pillata.

kõige rohkem wasted "teise koha" saab henri. ta lihtsalt trippis voodi all ja meil olid hullud parakad. siiri vaatas veel voodi alla ka aga ei näinud seal kedagi aga seda saab lihtsalt ära seletada: siiri ropsis ka hiljem. keegi ropsis verd vanemate tuppa aga meil ei ole siia maani õrna aimugi, kes see olla võiks.

mingi aeg helistas mulle reiko, kes avaldas soovi tulla lena juurde. ja lõpuks ta isegi sai.

kui reiko tuli keerasime me oma jäänuste-joindi, millest ei olnud eriti midagi ja ma tundsin, et olen juba üsna kaine. vaatasime heleniga natuke mingit ühte filmi ja natuke mingit teist filmi ja siis läksime vessarit tegema. siis tuli see aeg, kus kõik jäid magama ja üleval olime ainult mina, helen, lena ja siis see düüd, kelle nime ma ei mäleta. just siis oli mul kerge tuju langus aga helen tegi paari looga kõik korda. tegime köögis suitsu, kuulasime muusikat ja vaatasime videoid. ma ei mäleta, mis ma vahepeal tegin. me läksime putkasse suitsu ostma ja see rumm, mida ma aeglaselt lahendasin tegi pildi mu silmade ees täiesti arusaamatuks ja tagasi lena juurde jõudes olin ma suht korralikus olekus. ma ei trippinud ringi kaua ja kui läksin voodi peale lamama, siis sinna ma magama ka jäin. kuna ma jõin end kell 6 hommikul suht vimmaks, ei olnud ma kell 9 ärgates suht särav. mu pea valutas, silmad olid ikka sama wasted ja ma põletasin suitsuga oma suulae ära, mis ei ole üldse mõnus praegu. kõik hakkasid vaikselt ära minema ja lõpuks läksime ära ka meie. täna oli mul matemaatika kell pool üks ja ma läksin koju, siis kui henri, helen ja lena läksid mäkki. kodus käisin ma kõikvõimalikke asjade vastu. kasuisa naeris sarkastiliselt ja küsis, kas ma olen väga pohmas. ma ütlesin, et meeletult, sest nii ka ju oli.

matemaatikas ei suutnud ma üldse keskenduda ja hetkel ma ei mäleta midagi, mis ma täna seal

tegin. ma lihtsalt üritasin silmi lahti hoida ja see oli juba piisavalt raske.

peale seda läksin ma lena juurde tagasi ja me mõtlesime, mida me diivanisse ja põrandasse põlenud aukudega teeme ja koristasime.

siiski ei andesta ma ühte inimest mitte kunagi tema teo pärast seal peol, sest tal ei ole mingit vabandust. isegi vabandust. mina ei teeks elusees nii ka oma suvalisele tuttavale ja veel eriti oma sõbrannale. aga see on pohui, sest ta enda arust ei teinud ju midagi valesti.

Saia ma eriti anda ei raatsi.

esiteks avaldaks kaastunnet tiina meerile, kelle mees suri just hiljuti. ei ole minu asi kirjutada siia miks ja kuidas. lihtsalt see oli nii liigutav fakt, et nad kolisid kokku juba 16 aastaselt ja elasid koos umbes 36 aastat. ta oli mulle sel päeval jõu sümboliks, kuna vaatamata traagilisele juhtumile suutis ta meile tundi anda. ma tean, et mina ei suudaks. kuigi ma isegi pole tema meest näinud usun, et ta oli suurepärane inimene, sest ta naine on.
mul endal ei lähe ka kuigi eriti hästi (kuigi muidugi minu asjad on sellega võrreldes täiesti tühised).
ühest küljest ma täiesti mõistan oma ema ja mul polegi õigust nõuda temalt seda usaldust, mis kunagi oli tal minu vastu. ma saan täiesti aru, mida kõike ta nägema pidi aga samas hea, et üldse nägi. ma ei kujuta ette kui raske tal oli üksinda mind üles kasvatada eriti kuna tal polnud eriti selleks kuigi palju aega. ma austan ja armastan teda, juba lihtsalt sellepärast, et ta on mu ema. kõige tugevam naine, kõige ausam, kõige eeskujulikum. ma ei taha teha midagi, mis oleks talle vastu meelt aga ta sunnib mind. ma hea meelega vahel paneks teda ..ma ei hakka nimesid nimetama.. elama mõneks ajaks, et ta näeks mind teise pilguga. tema jaoks on kõik see, mis ma teen meeletult pöörane just sellepärast, et see on meeletult pöörane võrreldes kõige muuga, mida mina teen või ei tee, mitte sellega, mida teevad kõik teised. ma vahel lihtsalt tahan minna, lülitada telefon välja nii, et mu ema peaks mind öösel hirvepargist otsima, süstida omal heroiini sisse, et ma ööläbi ropsiks, juua end laua alla ja ei tule kolm ööd järjest koju. et kooli hinded ei langeks sellepärast, et ma püüan aga ei saa aru, vaid sellepärast, et ma ei käi kooliski. et ma jääks istuma, varastaks kodust raha ja tassiks kodust välja kõik vähegi kallimad asjad.
et selle asemel kui õhtul, peale tööd, küsib ta mult "kuidas koolis läks?" küsib ta "aga kas sa täna koolis käisid?" juhul kui ma üldse kodus olen.
"siis sa tead, mis tunne on olla sinu ema?" ja mis tunne on olla minu ema? ma tõesti palun vabandust, et ma ei sündinud kõige sellena, millena ta tahtis mind näha üles kasvades ja ma arvatavasti kunagi ei saagi selleks. ma ei saa aru, kuidas me saame olla nii erinevad inimesed aga kõik peab olema täpselt nii nagu ta on. ta saab hoida mind, et ma ei kordaks tema vigu aga ta ei saa hoida mind minu enda omadest.

F#ck korrutatud teepikkusega.

k: "penis!"
h: "cock!... düüd ma ütlesin sulle ment just."
k: "ma ütlesin sulle falck."

h: "mul pole õrna aimugi, mis tund see on."
k: "see on matemaatika."

ja me siiski ajasime hgh peaga kollastpatsicumi taga.

See paks Benny Hill ja see megapeenike Mr. Bean.

täna hommikul ärgates olid mul suured pupillid (umbes 8.0 või 8.5 heleni "targa wasted pupillide paberi" järgi. ma tahan ka seda) aga need ei ületanud tõugu pupille koolis, mis on alati suured. söögivahetunni ajal olid mu pupillid üldse erineva suurusega, "see ei ole eriti tähelepandav aga kui otsa vaatad, näed kohe, et midagi on väga valesti". täna oli üldiselt teise veerandi esimene päev ja ma suutsin 10 minutit vastu pidada enne kui tegin oma päeviku lahti ja natuke kõvasti karjusin "this sucks!!". me suutsime tänase päeva jooksul kirja panna umbes 6 tööd. väga meeldiv esimese päeva kohta. veel meeldivam on see, et järgmisel esmaspäeval on juba 2 tööd kirja pandud ja need on esimese kahe tunni ajal. endale ja teistele meelde tuletamiseks on just see nädalavahetus lena megagigawasted sweet sixteen (magus kuusteist), kus me teeme oma "heleni ja ketsi ööraamatu" (nagu k.j. petersoni päevaraamat) ja kõike, mida üldse teha annab kolm ööpäeva järjest (kuigi ma kahtlen, et saan pühapäev vastu esmaspäeva jääda). tänases blogis on mul väga palju numbreid ja põhjuseks võib olla meie "juba veerandi esimesel päeval arvuti õpetuse töö". eesti politsei suutis tänase päeva jooksul kaks korda mu süda peatada. esimene kord kui ma klassiaknast neid meie kooli ette parkimas nägin ja teine kord õhtul kui umbes 6 autot meie juurde sõitsid, karjusid midagi ja näitasid mingit märki aga õnneks nad sõitsid meist mööda. mis kasu saab riik sellest, et noored südamerabanduse saavad? mainiks ära ka seda, et me käisime söömas ja püsti tõustes heleniga suutsime samal sekundil kõrval lauadade peal olevaid vaase ümber ajada. see on juba veidi tooooooo far ja toooooooooo weird. see nägigi välja: tõusime, pöörasime ümber, käis 1 kolks aga ümber kukkus 2 vaasi. imelik päev, imelik blog (liiga palju numbreid). mulle ei meeldi mu uus köögilamp.

The on paks family.

täna või juba eile oli esimene lumi või lörts. palju õnne. ma olen üks vähestest, kes ei leia meie eesti või tallinna lörtsis midagi ilusat aga olgu.
täna või juba eile oli just selline päev, mil ma ei tahtnud midagi teha. kergelt selline tunne, et kui kedagi kahvliga viskaks oleks superhea. kuna "oleks on munn" kirjutan ma:
kergelt selline tunne, et kui kedagi kahvliga viskan on superhea.

Ryan AngelOZZZ.

vahel lihtsalt on nii, et ma ei suuda oma katust kinni hoida.
aga ma mainin ära, et heleni sünnipäev oli chill. just selline nagu ta pidigi olema võrreldes sellega, mis on tulemas.
vahepeal jõudsin ma ka rockstars'is ära käia ja ma siia maani ei saa aru, miks ma sinna läksin. aga ma jäin rahule. alguses oli ebamugav jälle taolisel üritusel viibida aga mõne aja pärast ma enam selle peale ei mõelnud. ekstaas, mida saab ainult sellise muusika kaudu välja elada. just seda ma vajasingi, et keegi lihtsalt mulle näkku karjuks, ainult see oli parem viis selleks. ja egostrip oli üsna hea. võib-olla sellel üritusel oligi rohkem positiivseid jooni, mida pann üritas minult välja pressida peale seda.
pann üritab palju mult välja pressida aga ma ei saa aru, kas samas tal on midagi välja pressida üldse. mind vaevab ja häirib. ma tahan midagi, nagu väga. vajan midagi aga ma ei tea, mis see on. ma olen mõelnud, et kas nii üldse saab olla aga saab. see tahe saada midagi ja sa ei tea mida aga lihtsalt tahad.
täna ei saa ma enam aru, mis oli päriselt ja mis ei olnud. mu mõtted on sassis. võib-olla sellepärast, et ma sain öösel vähe magada ja ärkvel sisestasin omale, et suudan oma mõtteid kontrollida. võib-olla ka sellepärast, et eile oli liiga jõhker wake'n'bake, mis kestis vähemalt viis tundi. me vaatasime saag III'e toas, mis hõljus kosmoses ja ma palusin nähtamatutel inimestel toast lahkuda, rääkisin piltide, vetsupardi ja donnie darko jänesega. aga ma võin öelda kindlalt, et eile lõpuks ma läksin maria ja johnny juurde ja johnny oli täiesti laua all. hea seltskond oli ja ma oleks isegi väga tahtnud sinna ööseks jääda aga samas äkki see ei oleks hästi lõppenud ja ma ei vaja selliseid asju jälle, mis halvasti lõppevad.