1337kooli lapsed.

ärkasin ma täna kell 08:55. jälle.
viimased kaks päeva on mind suutnud lihtsalt kerged sahinad üles ajada. mis pole hea, sest ma ei saa pool ööd und ka kui magama lähen.
tegin end korda ja kella 12-ks läksin kooli. see oli jube! ma ei taha absoluutselt minna. mul pole absoluutselt mingit positiivsust. hakkab vist jälle selline aeg tulema, kus mul läheb kõik perssssse! ja koolis pean ma vägagi positiivne olema, sest ma ei taha kõikidele nutta oma probleemidest (nagu paljud teised seda teevad). ma ei vaja lohutust. nii kaua kui ise üle ei saa ei suuda mind keegi teine aidata.
pealegi helen suutis mind veidi omada, et kõikidest asjadest, mida mina peaksin maha jätma, jätsin ma reiko.
oli tore siiski jälle kooli nurga taga veidi pausi temaga teha. nagu vanad head ajad, mis jälle tulevad varsti.
linnas polnud täna midagi erilist. ainult kui lõpuks panniga kahekesi terminalis istusime olid mul hullud parakad ja vaatasin iga viie sekundi tagant kella, et peaks varsti koju minema, kodused tööd on tegematta. ja ainult sellepärast, et ma pooleks tunniks kooli tulin.

pann saab arvatavasti väga näkku hetkel, sest ta ema leidis netist mu fotoalbumi igasuguste läbupiltidega. ja viimased peod minu pool pole pann väga kaine olnud ja pildid on selle tõestuseks. igaljuhul sai pann šoki kui kodus vanemate läpaka lahti tegi ja leidis desktopiks enda pildi, jook käes. eks ta nüüd sittus oma vanemate usalduse täiesti ära, nagu minagi.

Ma ei ole kõike.

täna mäletan ma absoluutselt kõike, mis ma tegin.
ma ei hakka pikalt kirjutama kui nõrk olin ma ärgates ja kuidas ma ei tahtnud üldse tegelikult ärgata.
ja ma ei hakka pikalt kirjutama kui nõrk olin ma terve päev ja kui haledalt ma ema ees nutma hakkasin.
aga selliseid päevi on ka vahel.
ema suutis mulle teha kõige kallima kingituse, mida ma oleks elusees temalt oodanud. selle asemel, et mulle pika moraali pidada sellest, et 15 aastaselt on mõttetud suhted, kuulas ta lihtsalt mu ära ja tõi mulle poest mullitaja. (väga positiivne)
ja täna oli muidugi väga vale päev, et minna ETA'sse katsetele aga ma siiski vedasin end kohale.
aga see oli hea, sest viis mõtted eemale kõigest kasvõi mõneks ajaks.
kahju, et me panniga ei saanud sisse aga see oli loogiline ka. me ei saa osata seda, mida pole õppinud.
ja tõesti ruslana-kiviaja tantsu pole me kunagi õppinud. rääkimata ballettist ja klassikast.
aga ma ei ole eriti kurb selle pärast, et ma ei saanud. pealegi kõik see ruslana rutiin ja see kui hale ma seal olin tegi asja naljakaks ja mul on veidi parem olla. enesetunne on ka parem peale head trenni.
positiivne oleks kui ma saaks täna öösel veidi und (loodame, et trenn veidi aitas).
toidul pole ka absoluutselt mingit maitset ja muusika ei mõju mulle, sest ma ei suuda keskenduda sellele või millelegi muule.
mis ei tapa, teeb tugevaks.
kõik saab korda, lihtsalt mitte veel.

Aeg mõelda uus moraal.

Täna ma kukkusin.

Te võite aimata, mis juhtus.

Tupeklopper ?

arvata võib, et ma ei mäleta enam eriti, mis eile toimus aga plaanis oli meie järjekordne "filmivaatamisõhtu" minu pool. ja nii palju siis meie kooli alguse (kooli lõpu nagu panni keel jälle vääratas) peost. algselt tulid pann ja triin arvestades sellega, et kui ma kell 8 reikole helistasin ütles ta, et tuleb küll ja võtab sõbrad ka kaasa. pealegi olen ma teda viimasel ajal meeletult igatsenud, sest ta on kogu aeg nüüd tööl jne. ootasime minu pool reikot ja tegime mõned kokteilid minu kapi varudest, sest me ju alkoholi kätte kusagilt ei saanud. ja väga vale mõte oli mul "unicum'i" juua. ma isegi ei tea, mis see õieti on aga see oli 40%. need teised kaks tüüpi jõid mu vanemate rohelist ja sinist jooki (mitte, et ma ise oleks vahele jätnud). aga neid ei tohtinud juua palju, sest mu vanemad peavad ju lõpuks avastama, et pool pudelit on puudu? aga nad ei saa veel nii pea teada, mis jooke ma õieti kodus joon. mis ma teha saan? need on nii kuradi head. aga see selleks.
vaatasime step up'i ka. pann oli totaalselt selle vastu, sest ka tema oli seda filmi ma ei tea kui mitu korda näinud. aga lõpuks istus ta ikkagist meie kõrval ja vaatas meiega (nagu ma arvasingi).
kell sai vaikselt 11 ja reiko polnud ikka helistanud (tüüpiline aga tõesti nagu). ta ei saanud ju ometi 3 tundi linna sõita? ja pann mainis ka, et kuna reede on, siis marsad käivad tihti. helistasime talle ise ja ma juba aimasin, et ta siiski ei jõua minu poole.
oh, ma ise ka imestan kui hästi ma ikka ette tean, mis ta teeb. noh, ma olen juba tema teisi suhteid näinud. siiski tean ma teda nüüd rohkem kui aasta ja suhetes ta ei suuda mind eriti üllatada. tüüpilised poiste värgid nagu liialdamine, enda õigustamine ja samade vigade kordamine.
telefonis ta vist aimas ka kui väga pettunud hääl mul oli kui ta meid totaalselt üle lasi. asja parandamiseks lubas ta mulle, et me saame täna kokku ja ta helistab. ülla-ülla ta pole siia maani helistanud. ma ei imesta ka.
nii paljud inimesed teevad mulle pidevalt ajupesu, et ta ei vääri mind, ma ei tohiks seda kannatada jne. tõesti, eile olin ma nii vihane, ma tahtsin lihtsalt telefonis ta peale karjuda aga ta kuradi täiuslik hääl suudab mind alati rahustada. ja ma lõpuks elasin tänava peal suvaliste inimeste peal viha välja (see ei tähenda, et meil jutuajamine ei tule..kui ta kunagi nüüd jälle välja ilmub).
ja tänava peale sattusin ma nii...
kuna meil polnud nüüd enam üldse alkoholi ja need kokteilid VEEL eriti ei kamminud, läksime me meeleheitlikult öösel jalgsi kristiine juurde, kus pidi ootama meid karl, kes lubas meile pudeli viina tuua. et ment meid kinni ei võtaks ajasime me panniga omale ploomimahla sisse, sest triin väitis, et siis ei näita promille. ja just kui me välja astusime majast hakkas mu pea raskelt ringi käima.
kõndisime pool linna läbi selleks, et karl kohapeal lihtsalt teataks, et ta ei võtnudki viina kaasa. ja neljast suitsust, mis ta meile panniga andis ei piisanud, et me omadega putsis oleks. ma lihtsalt ropendasin terve tee tagasi koju. mainiks ära ka jalgrattaga meest, kes meid poolsurnuks ehmatas selja taga.
noh, vähemalt sain ma kuskilt putkast suitsu kätte.
minu pool vajus triin totaalselt ära. ja me otsustasime panniga vaadata filmi tüüpidest, kes olid vägagi putsis omadega (et ma saaks mõelda, et mul oleks võinud sama olek olla ja ilastada rohelise peale).
triin suutis end püsti ajada ja vaadata natuke meiega aga see polnud kauaks. ega me ise ei suutnud ka pool filmigi ära vaadata. ja kui me lõpuks läksime magama hakkas pihta meie tüüpiline poolunes jutu ajamine. ehk me ajame suust välja kõik mõtted, mis pähe tulevad. triin ühines meiega ja sai ka superhästi hakkama. ma ei mäleta täpselt meie järjekordseid insaide aga tupeklappide tupeklopper oli tõesti haige teema.
triini pidin üheksa paiku minema ajama, sest ema tuli täna varem koju ja me panniga vaatasime nüüd terve päeva filme (otsustasime kivifilmi mitte edasi vaadata, sest olime selle jaoks liiga kained).

nüüd pann läks koju ja ma jäin üksi. nii palju meie simpel sessionist kuhu me ei jõudnud ja nii palju sellest, et reiko mulle helistas.

oh, täna ma kirjutasin palju.
Ketsputs Kusesuhu.

1

tere.

täna siis.
pidime minema panniga kooliasju ostma aga kui pann linna jõudis avastas, et oli rahakoti unustanud. geenius!
seega pidi ta minuga niizama kaasas chillima kui ma oma asju ostsin.
alguses käisime universaal universumis mulle pinalit ostmas. see on nii nunnu aga ma ei tea, kas ma eriti emale selle näitan. sesmõttes, et see on "kanepikotike" tegelikult. aga ma valetan, et see maksis väga vähe. seal poes oli meeletult hea tubaka lõhn, mis jälitas mind päeva lõpuni hiljem.
universaalist minema kõndides teatas pann, et tal on kõht tühi ja võttis kotist kurgi välja. ja nii me kõndisimegi tänava peal ja sõime kurki. läksime trammi peale ja sõitsime ülemistesse. seal ladusin ma korvi täis kollaseid ja rohelisi vihikuid. pann mainis ka, et roheline domineerib veidi värvide seas mul. pole hullu. ma ostsin teletupsu kustukumme ka. ja irooniline, et kodus avastasin, et neid on roheline, kollane ja punane. õiges reastuses ja puha.
koju sõites pakkus pann teha blogi, sest olekutega nagu meil on ei mäleta me kahe tunni pärast midagi, mis me kaks tundi tagasi tegime ja et "oleks lahe meelde tuletada" kõike hiljem.
ja nii ma siia siis sattusin.

sean kingston - beautiful girls = tuletab meelde, kuidas me tatsuga mendipargis dima autosse "magama läksime" ja hoopis kuulasime raadiot. see lugu hakkas mängima ja me laulsime kõva häälega kaasa kuigi sõnu ei teadnud. oeh, tore et kõik enamvähem meil nüüd korras on. siiski on tatsu ju meeletult suur osa mu elust ja kuigi me vahel ajame üksteist hulluks, ei suuda me üksteiseta olla.

okei, aitab küll. ma lahkun.