Sa oled paks. Tegelt ma ei mõelnud seda üldse nii, sul lihtsalt on räme palju pekki igal pool.

mõtlesin eile õhtul, et on nii palju asjaolusid, millest me ei pääse ja mille muutmine ei ole meie võimuses.
nagu vanemaks saamine, mis tähendab iga inimese jaoks erinevat. mõni hoolib lihtsalt suurest numbrist, näol tekkivatest kortsudest ja hallidest juustest, samas kui teine avastab aastatega enda jaoks uusi elukäike, kohaneb ja püüab mitte maha jääda. mõningad suudavad elu lõpuni jääda kindlaks oma algsetele vaadetele ja elu ei pruugigi neid puudutada. selliseid on vähe ja ma salaja komplekseerin ja imetlen lihtsaid inimesi, kelle elu on selle võrra lihtsam, mida vähem nad sellele tähelepanu pööravad.
vaatasime emaga pühapäeval fotoalbumeid, mille peale ütles ta, et elu oli varem kuidagi lõbusam ja nüüd on kõigest tüdimus ja pinge. olen tähele pannud, et kaldun isegi võrdlema vanust sellega kui igav mul on. iga kord, kui mu päevadel puudub rõõm, ütlen ma endale, et "ju siis see käib vanusega kaasas ja peab nii olema", lootes, et kunagi tasub see halb päev ära.
siiski ei pääse me kunagi minevikust. see on alati seal kui sa seda kõige rohkem või vähem vajad: kas meenutuse, eluvaatena, harjumusena või mingi kinnisideena. kõik meie allikad, arusaamad ja teadmised pärinevad alateadvuslikult sealt, kust alates mäletame. nüüd jällegi, jäävad lihtsamad inimesed alla, sest vigadest mitte õppimine takistab nende edasiminekut.
mu minevik on ennekõike inimesed, kõik need inimesed, kes on mulle tõestanud, et tee on kivine ja sa ei tea, millise kivi otsa koperdad sina, enne kui oled selle läbinud. mulle ei meeldi nendega rääkida ja küsida viisakusest, kuidas neil läheb, sest ma ei kuule kunagi vastuseks, et olematu karma oleks neile kätte maksnud.
nii jõudsin ma selleni, miks ma siiski martinit ei salli ja selle põhjuseks ei ole tegelikult see, et ta vahetab tihti naisi ja on võrdlemisi ignorantne. ta tegi mulle üks kord haiget ja, olude sunnil, pean ma arvestama sellega, et ta on mu mehe parim sõber. neid inimesi on veel, kellega ma puutun tihti kokku aga nad ei ületa enam kunagi minu jaoks seda piiri, lihtsalt sest üks hetk, väga ammu, vedasid nad mind alt.
kõik halb ei tundu enam kunagi enam nii halb, kui see mattub minevikku ja ainult olevikus oleme me selle läbielamise tipus, kus ei soovi muud kui, et see oleks juba läbi ja me saaks selle üle naerda. ja see on järjekordne asi, millest me ei pääse - olevik.
nagu see, kui sa istud klassis ja tahad, et sa poleks enam vihane kõigi nende inimeste peale, kes kirjutavad puhtalt maha töö, milleks õppimise peale läks sinul terve õhtu. isegi mitte soov, et olukord oleks teistsugune, vaid lihtsalt, et sinul oleks sellest ükskõik. kõige hullem ongi kui siin ja praegu on halb.

Stword & Merilin.

ma olen valmis ära ütlema kuivast sirgest tukast ja käsi külmetama, juhul kui selline ilm kestab terve talve. minu jaoks oli alles täna esimene ja kõige täiuslikum lumi.
ei suuda aknasse mitte vaadata ja mitte tahta, et ta oleks siin.