Eritellimus: vihmakeep värdjale kala shitile.

ei ole endiselt rahul oma soenguga ning käisin tänase suvise ilmaga haabneemes ujumas, mis nägi välja: riietes põlvedeni vees noormees viskas mu vette. hiljem vaatasime, et punane lipp oli väljas. see ei lähe ilmselt mu kõige hiilgavamate mõtete alla aga nii need asjad käivad, prima suus ja puha.

Jizz-us.

ei hakka täna ümbernurga juttu ajama (sest olen kaine) - tegime eile hommikul peale. vestlus oli selline nagu ta oli - poole lause pealt arusaamine, et see pole üldse see, mis sa öelda tahad ja seega lõppu võis oodata ka pärast 'ou'. ma pole kunagi varem nii kaua bussi oodanud ja nii aeglaselt trammi peale jooksnud. kuigi peab tunnistama, et palju viisakam olek oli, eelmise päeva omaga võrreldes. bussis oli omaette elamus tagareas meestega, kes nägid välja nagu oleks nad õhtusest filmist, 'hills have eyes 2', välja hüpanud ja seega tulid ka vastavad komplimendid või pigem kommentaarid. järeldada võib nüüd, kus ma õhtu veetsin ja fail enda kasvõi üks kord lubatud ajaks kojujõudmisega.

Tere.

täna leidsin plaadi 'Mp3 Ketsule^^' ja ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, et nii palju nii suvalisi laule on olemas ja kuidas need kõik ühele plaadile sattusid. mõtlesin palju, et tahaks täiega telkima minna siis.
ja siis ma läksin linna, kus kõndisin liiv suus ja viimati oli pea nii, siis kui kord hommikul. nii palju aeglustatud liigutusi ja kõndida nagu oleks teiste ja minu vahel sein.
just karjusin 'AH?' kõrvaltuppa ja vastust ei tulnud. nüüd kahtlen: kas olin ise vestluse algatajaks? mõtteid on palju, seosetuid ja segaseid, peamiselt on need siiski kõhusignaalide tõttu.

Penisism.

ma ei tea, kas asi on soengus, millega näen välja nagu 13-aastane, või miskis muus, aga ma pole üldse enda moodi. tõenäoliselt soengus. ma kujutan ette, et mu vahelduvat vingumist selle kohta võib veel kohata siin päris mitu korda selle kuu jooksul. tundub, et ma ei saaks rahu isegi siis kui teda ennast nulli ajaks, sest putsi, see ei too minu juukseid tagasi.
igatahes, tagasi asja juurde tulles võin ma öelda, et talun mingeid asju teistmoodi ja mingeid teisi ei talu enam üldse. kuidagi liiga uus ja kõikuv tunne on. võimalik ka muidugi, et järjekordne hetkeemotsiooni häma. loodame siis lähitulevikus sellest üle olla või vähemalt endasse sisse sulanduda, kuigi see pole kunagi minu puhul lihtne olnud.
vaatan iga päev, et kõik on nii imepisike. pole kunagi olnud seda sorti inimene, kes peab esmatähtsaks terve maailma omamist, pigem lihtsalt selles oma koha leidmist. mul on nii palju ettekujutusi sellest, kuidas kunagi olla võiks, aga suurem osa nendest tunduvad nii naiivselt kättesaamatud.

Cuatrosomeè.

vihkan inimesi, kes oma ametiga hakkama ei saa. ma ei tea, kas need asjad peaksidki nii käima või joppab ainult minul aga türa, kui isik otsustab oma ametiga inimestele teeneid teha, siis MILLE LAGUNENUDKARUPUTSI PÄRAST SA EI TEE NEID?
nii läksin ma eile hommikul tallinna lastepolikliiniku registratuuri, kus mulle lõpuks punniti see kabinetinumber välja, pärast seda kui minusse suhtuti nagu ma oleks ainus inimene siin maailmas, kes seda ei tea. astusin kabinetti ning rääkisin oma loo, nagu täiesti normaalne inimene, ja sain arstilt vastuseks "noh?". ma olin valmis talle näo sisse lööma, sest ma ei suutnud uskuda kui debiilne see oli, ja millise debiilina tundsin end omakorda mina, sest ei saanud seda teha. muidu olin harjunud mõtlema, et arst on sinna ruumi mõeldud selleks, et öelda mulle, mis ma mingi tervisehäire puhul tegema peaks ja ma küll teadsin, millised suurepärased arstiteenused eestis on, aga vabandust, otseselt noh'i ma ei oodanud. säilitasin viisakust ja pakkusin arstile välja teha näiteks analüüs? mille peale sain ma järjekordse pilgu ja "no mine tee siis".
helistasin õhtul tulemuste teadasaamiseks ja:
-"noh siin jah leukotsüüte veidi üle, a mis te ise pakute mis teil on?"
- "endiselt põiepõletik, nagu mainisin seda reedel telefonis ja täna hommikul kabinetis."
- "a no väga hull pole või kuidas te ise tunnete?"
- "nagu põiepõletikus."
- "jooge põieteed siis."
ei see pole veel kõik, sest täna läksin ma juuksurisse. olen nende "ma ei lõika lühikeseks" nippidega küll tuttav ja kuidas peab kõike väga detailselt seletama, et ta enamvähem su oodatud tulemusteni jõuaks, mida ma täna tegin nii nagu ei kunagi varem ja kõndisin sealt välja nagu mõni 21.sajandisse ära eksinud talupoeg. jumal tänatud, et ta lõikas maha kõik selle, mida ma olen meeleheitlikult kaks kuradi aastat kasvatanud! olen jah, veidi halvas tujus.