Ma kujutan ette, kuidas nad kõik omavahel musi teevad.

ma põgenesin vahepeal. me kukkusime, kuid see oli ohutu ja ilus. veider ja võimas tunne, et sa võid ühele inimesele jätta ütlemata väikesed valed, vaid öelda nii, nagu on ja välja öelda oma hirmud. õue ei anna vist ilusamat ilma soovida ja ma olen meelestatud paremale aastale, sest noh, parem oleks. kõigi raskuste kõrval vihkan ma kui on lihtsalt lõpp, kuid lõpp, millel on uus algus on aktsepteeritav. ma püstitan algused oma uue aasta eesmärgiks.
aastavahetuseks olid mul mitmed sihtpunktid. ma liikusin ühest kohast teise, mis kaasneb tavaliselt kindlate plaanide puudumisega. me olime vaateplatsil kui kell lõi 00:00 ja pärast seda olgu tänatud soojad patrick'ud vanalinnas, kuid selleks kellaajaks oli meie valikus ainult üks, kust meid välja ei visata. samuti selleks kellaajaks olid seltskonnas olevad inimesed saavutanud niivõrd hea konditsiooni, et leidsin end ootamas, kuni mind päästetaks. prints saabus nissaniga vanalinna alles kahe paiku, sest ratsu jäi meriväljal hätta omadega. jõudsime stefani juurde, mis oli pärast kõike paradiisilik ja õhtu lõppes kell 7 hommikul sellega, et "mida sa vajutad mu jämesoole peale?".

Teadmatus ja tegevusetus.

see on umbes seitsmes üritus alustada seda. ma alustan, kustutan ja alustan uuesti.
mulle tundub, et ma ei tea enam mitte midagi. ma ei ole kunagi varem uuelt aastalt nii palju oodanud kui nüüd.

Keykeeeyyy.

25ndal on see põhi jõulupüha, kui ma ei eksi. seda alustasime peenelt heleniga o'malley's, kus peale meid oli eile-läks-käest-ära-seltskond. kõige eksootilisema välimusega oli jõuluvana kostüümis prükkar, kes vastaslauas suupilli mängis ja mingi armani prillides vanema joosuaga jägerit lahendas. pärast seda kui joosua müstiliselt ära kadus, tuli jõuluvanal uni peale ja turvamehe abiga oli ta sunnitud värskes õhus tuduma.
hiljem tuli noormehega kingivahetus minu pool ja lausega: "ma tahan prallele" sai saatuslikuks meelemürkide kogum, mida hakkasime õhtul pitsu juures tarbima. see pidigi nii minema, sest ma olen 17 ja mida ma teen endaga? kui see pole see aeg, millal ma end kuidagi välja elan, siis 30selt võib päris karmiks minna.
edukas öö tuletas hommikul meelde kõik selliste kvaliteethommikute miinused ja kasutas mälu öösel toimunud sündmuste arvelt. pildid rääkisid enda eest.
kuid ei saa kurta, ma vaatasin eile kogu sellele ümbritsevale teistsuguse pilguga. ei tea, kas see on lihtsalt vaimse tasakaalu kaitserefleks või alkoholikogus tõukas pöördeni (kui viimane, siis inimkond on üsnagi putsis omadega), aga isegi tänased hommikused reaalsuseprotseduurid ei suutnud mind maha võtta. kuigi küsimus jääb ja ei hakka "kõik saab korda" nurgast vaatama. ma ei oota taevast mannat, it's just not my thing.